Kauaoodatud järelkaja
Nagu eelnevalt lubatud, räägin natukene lähemalt minu äsja möödunud treeninglaagrist Sharm el Sheikis, Egiptuses. Püüan anda põhjaliku ülevaate kõige tähtsamatest elamustest. Kuna elamusi, mida jagada, on omajagu, tuleb siit pikem jutt. Varu aega!
Sharm el Sheikh asub Egiptuses Siinai poolsaare lõunatipus, Punase mere ja Siinai poolsaare vahelisel rannikul. Punase mere rahulik ja selge vesi pakub ideaalseid võimalusi erinevateks veesporditegevusteks, eriti sukeldumiseks. See on põhiline sihtkoht, kuhu tulevad treenima üle maailma erinevatest rahvustest vabasukeldujad. Selle põhilisteks eelisteks on kogu aeg lõõmav päike, soe ilm, hea nähtavusega meri ja stabiilselt soe veetemperatuur.
Viimase kahe aasta jooksul olen Egiptuses treeninglaagris viibinud igal kevadel ja sügisel. Kohapeal viibin ma tavaliselt 14 päeva, sest tööinimesena ma rohkem korraga endale lubada ei saa. Töökohustuste kõrvalt on keeruline pikemalt Eestist eemal viibida. Nii et kõik mu realiseeritav puhkus on broneeritud treeninglaagrite jaoks. Ja nii varsti kaks aastat järjest. Teisisõnu tean juba täna ette, et aprillis ja seejärel oktoobris lendan taas treenima. Ja nii veel vähemalt järgnevad paar aastat.
Kindlasti on see mingil määral ka puhkus, sest vahelduse mõttes saan oma pead töömõtetest puhata. Teisest küljest vaadatuna on need kaks nädalat siiski täis keskendumist, pühendumist ja tööd iseendaga. Seetõttu ei saa öelda, et reeglina sealt naastes end alati puhanuna ja värskena tunnen. Siinkohal mulle meeldib korrata ja sisendada enda jaoks üht olulist tõde: suurte eesmärkide nimel töötamine ei peagi reeglina lõbus olema. Lõbu asendub saavutusejärgse sügava rahuloluga. Ja see on väga tähtis. Väljakutsed, mis meie enesehinnangut ja enesekindlust tõstavad, teevad meist parema ja mõjukama inimese. See toob välja meie tõelise olemuse. Pürgigem selle poole.
Jälle Egiptus? Nii mõnigi tuttav ja sõber on minult küsinud, miks ma kogu aeg Egiptuses käin. Kas mulle tõesti nii meeldib seal ning kas ma kuhugi mujale ei sooviks vahelduseks reisida. Hmm, jaa. Hetkeks vajun mõttesse ja kratsin kukalt. Kui nüüd täitsa aus olla, siis vahel tõesti mõtlen sellele, ent siis tuleb meelde kogu mu kõnnitud teekond ja see, kui palju raha ning aega ma sellesse panustanud olen. Lisaks kõik muud tegevused ja käimised, millest olen pidanud ära ütlema ja selle nimel ohverdama. Pole kahtlustki, et vahel tahaksin suvel lihtsalt sõpradega koos aega veeta ja Eesti suve nautida. Või siis Egiptuse asemel hoopis Vahemere äärde lennata ja seal kultuurselt aega veeta, ent elus tuleb teha valikuid. Ja need valikud kujundavad meie elu. Pealegi see kõik, millest olen aastaid unistanud, ootab siiski elluviimist. Nii et ma käin Egiptuses selleks, et treenida oma eesmärgi nimel. Ja eesmärk? Saada esimeseks eestlaseks, kes hinge kinni hoides 100 meetri sügavusele sukeldub.
Kui hästi läheb, siis puhkan ka, kui halvasti läheb – siis tulen tagasi räsituna ja tühjana. Aga miks siis ikkagi Egiptus? Miks mitte Tai või mõni Vahemere-äärne riik. Minu treener Marco Nones ja sukeldumiskeskus, mida ta juhib, asub Egiptuses, Sharm el Sheikis. See jääb Domina hotelli rajooni, täpselt mere äärde. Meri on meie sukeldumiskeskusest kiviviske kaugusel ja seetõttu on see logistiliselt perfektne koht nii treenimiseks kui ka majutuseks. Kõik on käe-jala juures. Tegelikult on Domina minu valikuks osutunud juba viimasel viiel korral, kui Sharmis sukeldumas olen käinud. Nii et ma tunnen ennast seal väga koduselt. Lisaks sellele on välja kujunenud sõbrad ja tuttavad, keda seal viibimise vältel ikka ja jälle kohtan. Kõik see tekitab sooja ja koduse tunde.
Ja lõpuks pean tõdema, et tegelikult mulle meeldibki seal. Mind on alati võlunud Egiptusega kaasas käiv müstika ja salapära. Ent selleks, et mõista, mida ma silmas pean, tuleb turismipiirkonnast välja liikuda ja avastada. Loodan, et antud read andsid natukenegi aimu minu valikute tagamaadest.
Suurte eesmärkide nimel töötamine ei peagi reeglina lõbus olema. Lõbu asendub saavutusejärgse sügava rahuloluga. Ja see on väga tähtis. Väljakutsed, mis meie enesehinnangut ja enesekindlust tõstavad, teevad meist parema ja mõjukama inimese. See toob välja meie tõelise olemuse. Pürgigem selle poole.
Suur samm edasi
Kokkuvõtlikult osutus minu möödunud treeninglaager väga-väga edukaks. Nii keha kui ka vaim pidasid palavas kliimas hästi vastu ning vaatamata mõningatele ärevatele hetkedele sujus kõik hästi. Igapäevane 30-kraadine palavus ja lagipähe lõõmav päike on alati üks tegur, millega kohanema peab, seetõttu võtsin esimesed päevad veidi vabamalt ning ilma suurema koormuseta. Lihtsalt olin ja kohanesin. Kõndisin ringi, lebasin rannas ning päevitasin.
Kuigi see reis osutus mul väga edukaks, ei saa öelda, et need kaks nädalat selle õnnestumise tõttu kerged olid – vastupidi, väljakutse oli suur. Olin selle nimel palju treeninud ja omajagu ettevalmistusi teinud ning seega olin endale ka mingid ootused seadnud. Üldiselt ma üritan mitte väga suuri ootusi seada, sest nendega kipub lihtsasti läbi põlema ja siis on ka pettumus kiire tulema. Päris elus on aga tihtipeale teisiti – mingi siht ja tulemus on alateadlikult ikka silme ees ja nii oli ka sel korral. Kõnealused kaks nädalat viisid mu täiesti uuele tasemele. Sain palju tagasisidet oma kehalt ja mentaalselt poolelt. See õpetas ja tegi mind palju tugevamaks inimeseks, igas mõttes. Eriti positiivselt mõjus see mulle mõttetasandil. Koos sportliku arenguga kasvasin ka isiklikul tasandil, suurendades sellega oma üldist keskendumisvõimet, enesekindlust ja oskust paremini ümber lülituda erinevate tegevuste vahel.
Nüüd olen need kogemused ja mõtteterad siin Eestis enda kasuks tööle pannud. Endalegi üllatavalt on tänu sellele argielus väga palju muutunud, eriti minu igapäevastes harjumustes. Siit ka loo moraal – kui me oleme avatud arenemisele ja kasvamisele, võib sport ja eneseteostus teha meiega imesid. Ole avatud väljakutseteks ning võta vastu kõik raskused ja takistused, sest just nendes peitubki kasvamiseks ja arenemiseks vajalik võti.
Nüüd aga treeningute juurde. Treeningud möödusid enamasti probleemideta. Keskendusime nende kahe nädala vältel ainult tasakaalustamise treenimisele ja sügavuse suurendamisele. Erinevalt eelnevast treeninglaagrist, kui olin terve kahe nädala vältel väga räsitud ja väsinud, tundsin sellel korral tõelist väsimust vaid mõnel üksikul päeval. See kord oli kindlasti erinev ka seetõttu, et ma teadlikult säästsin end ja jätsin ära sukeldumise kõrvalt teised trennid, sh regulaarse jooksmise ning jõusaali. Seda kõike põhjusega, sest sügavuse treenimine ja suur rõhuühik teeb kehaga oma töö ning räsib omajagu. Jooksmas käisin vaid mõnel päeval ning seda õhtuti, kui päike loojunud oli. Samuti võtsin endaga Eestist kaasa toidulisandid, mis olid mu lahutamatud kaaslased peale igat treeningut. Sinna hulka kuulusid nt valgupulber, nelja soola segu, looduslikud preparaadid, sh üldist immuunsüsteemi tugevdavad toidulisandid. Põhimõtteliselt läksin juba alateadlikult maksimumile välja.
Lõviosa ajast treenisime 50 meetri sügavusel. Sooritusi tegime ühe trenni jooksul tavaliselt 4-5 ent mitte rohkem. Tugev rõhk ja sügavad sooritused on laastavad nii füüsiliselt kui mentaalselt. Teisel nädalal liikusime veel sügavamale. Ent hoolimata kõikidest ettevalmistustest, tuli ette ka süngemaid hetki. Eriti ärevad olid paar kindlat päeva teise nädala alguses, kui liikusime trennides 50 meetrist edasi ja sügavamale. Sügavuse ja samal ajal ka rõhuühiku suurenedes tekkis mul probleem, mis oli seotud tasakaalustamisega. Kuna No Limits sooritused on põhja liikumise ehk sukeldumise kiiruse mõistes väga kiired, siis peab tasakaalustamisega väga täpne olema. Väiksemgi eksimus rikub soorituse, väsitab ning tekitab meelehärmi. Tol päeval ja treeningul tegin soorituste vältel paar korda sama viga, mille tulemusena kaotasin võime suuõõnes õhu liigutamiseks ja seetõttu saabus ka sügavuse suhtes piir ette. Tegelikult võib seda isegi seinaks nimetada. Betoonist sein oleks eriti täpne öelda, lähtudes sellest tundest, mida see minus tekitas. Stress, stress… oojaa.
Tasakaalustamine, mis see on?
Siinkohal seletan tasakaalustamise vajaduse lühidalt ja kokkuvõtlikult lahti. Mida sügavamale me sukeldume, seda suuremaks muutub rõhuühik ja välise keskkonna poolt tulenev rõhk. Selle tulemusena avaldab rõhk mõju kõikidele meie kehas olevatele õõnsustele, mis on täidetud õhuga. Üks põhiline õhuruum, mis meie sooritust koheselt mõjutama hakkab ja välisrõhu muutusest tunda annab, paikneb meie keskkõrvas. Suurenev rõhk avaldab survet meie kõrvakiledele, mida peame sügavuse suurenedes pidevalt tasakaalustama, ehk sisemise õhuruumi tasakaalustamise näol tagasi neutraalsesse asendisse suruma. Näiteks 10 meetri sügavusel on rõhk nõnda suur, et minu kopsumahust on alles ½ ehk pool. 40 meetri sügavusel on see 1/5, 70 meetri sügavusel 1/8 jne. Selleks, et anda veel parem ettekujutus rõhust ja selle mõjust meie kehale, võib teise võrdlusena tuua teise näite: 50 meetri sügavusel on rõhust tulenev surve ekvivalentne 5 kg raskusega / 1 cm² keha pinna kohta. See kõik kokku ning sellega adapteerumine eeldab väga tehnilist lähenemist ja head kontrolli oma keha üle.
Loodan, et kõik eelnev annab kiire ülevaate, mis keskkonnas ja tingimustes inimese keha on võimeline toime tulema. Meie keha kui tervik on üks äärmiselt võimas ja imeline kooslus. See võib korda saata imesid. Ainus tegur, mis tervet keha pärssida võib, on meie mõttemaailm. See, kuidas me mõtleme, loob vundamendi suurtele tegudele. Nii et hoidkem oma mõtted puhtana ja ärme unusta oma mõtlemist aeg-ajalt treenida. Tuleb kasuks!
Meie keha kui tervik on üks äärmiselt võimas ja imeline kooslus. See võib korda saata imesid. Ainus tegur, mis tervet keha pärssida võib, on meie mõttemaailm. See, kuidas me mõtleme, loob vundamendi suurtele tegudele. Nii et hoidkem oma mõtted puhtana ja ärme unusta oma mõtlemist aeg-ajalt treenida.
Teadmatus – hirmu parim sõber
Nüüd aga tagasi ärevate hetkede juurde. Alates sellest hetkest kui ma oma probleemi otsa koperdasin, läks olukord ärevaks. Kuna ma esialgu ei suutnud oma viga tuvastada, siis tekkis sellest teadmatus. Teadmatusest omakorda hirm. Uskuge mind, kindlasti on ebameeldiv sügaval vees kõnealuseid probleeme trotsida ja aru saada, miks nüüd valesti läks. Teadmatus nendel hetkedel tegi ikka parajalt närviliseks. Nii tekkiski mul iga järgneva soorituse eel omamoodi ärevus ja, mis salata – kohati ka hirm. Ma lihtsalt ei suutnud tuvastada, millest see viga tuleneb. See külvas palju segadust. Nii ma siis oma sooritustega edasi-tagasi ja üles-alla kulgesin. Sellest tekkinud pinge oli ebameeldiv ja see oli miski, millest oli vaja kiiresti lahti saada. Seega võtsin end kokku ja harjutasin palju. Enne treeninguid ja pärast treeninguid. Igal võimalikul hetkel, kui kuskil peatusin või istusin. Vahet pole, oli see hotellis voodis või kohvikus cappuccinot juues. Tegin seda peegli ees ja peegli taga, kasutades õhupalli, veega täidetud silindrit ja veel mõningaid vahendeid, millega tasakaalustamist harjutada saab. Vaatasin Google`ist inimese kõri ja suuõõne anatoomiat ning erinevaid videosid YouTube’ist. Arutasin treeneriga ning rääkisin võimalikest põhjusest teiste sukeldujatega. Kokkuvõttes oli mul mingi hetk päris palju teavet hangitud ja seejärel tuli selle kõige üle juurdlema hakata. Nii ma siis hakkasin ükshaaval kõike proovima ja välistatud variante maha kriipsutama. Lahenduseni jõudmine nõudis omajagu energiat ja seda ilmselgelt minu närvide ning enesetunde arvelt. Tagantjärgi mõeldes: oli päris huvitav seda kõike analüüsida. Aga jah.. kui nüüd päris aus olla, siis ega need just meeldivad episoodid selle kahe nädala vältel ei olnud.
Magamata ööd ning öösel unesegaselt üleskirjutatud kummalised märkmed, ärevus ja hirm. Vähe sellest – ma nägin öösel kõike seda unes ning peksin segast ka. Tagantjärgi naljakas mõelda, ent peab tõdema, et olin teemas ikka väga sees.
Kaos võib lõppeda erinevalt – kas kõik kukub kokku või tõuseme uuele tasemele
Probleemi pika-pika analüüsimise ja sellele järgnevate harjutustega lahendasin lõpuks oma mõistatuse. Selgus, et minu probleem tulenes tegelikult hoopiski mitmest põhjusest. Alustades pinges kõhulihastest, maski tasakaalustamise puudujäägist ja selle tõttu pehme kurgulae liikumisest valesse ehk kinnisesse asendisse. Viimase tõttu ei pääsenud õhk suuõõnest kõrvakanalitesse ning see kutsus esile olukorra, kus tasakaalustamiseks justkui õhku polnudki. Üks asi on neid tegevusi kuival maal täheldada ja ära lahendada. Teine ja hoopis keerukam on neid vigu täheldada sügaval vee all, kus on palju muud olulist, millele kogu soorituse vältel keskenduma peab.
Raske on neid probleeme nii selgitada, nagu need tegelikult olid, eriti inimestele, kes selle spordialaga kunagi tegelenud pole. Seda on lihtsalt raske ette kujutada. Aga see selleks. Usun, et just see teebki meid paremaks sportlaseks ja inimeseks, kui õpime teadvustama ja avastama oma nõrkuseid. Ainult nii saame neile omal käel lahendused otsida ja leida. Niipea kui tuvastatud vead teadlikult likvideeritud sain, kadus nii ärevus kui ka ebakindlus. Peagi asendus kõik see negatiivne enesekindlusega ja sellele järgnev läks nii nagu loota võis – teadlikult ja enesekindlalt. Kulgemine sügavusse võis jätkuda!
Kogu see pähkel ja väljakutse millega ma pikalt oma pead vaevasin, oli mulle tohutu kogemus ja suur hüppelaud. Eriti enesekindlaks tegi mind just see, et suutsin probleemi otsast lõpuni siiski ise ära lahendada. Teisest küljest naljakas küll öelda, ent tegelikult ei olekski keegi teine seda minu eest teha saanud. See oleks lihtsalt võimatu, et keegi minu suuõõnde näeks ja mulle kandikul vastused ette kannaks. Õnneks tänu iseenda entusiasmile ning mõningatele Marco vihjetele sain siiski õigele teele ning probleemi seljatatud. Kusjuures kogu selle probleemi tuuma otsimise vältel sai mouthfilli* täpne sooritamine väga hea praktika. See õpetas mind paremini oma keha tunnetama ja ühtlasi ka sügavamalt mõtlema. Tagatipuks sain ma aru, et praegu olen punktis, kus minu keha ja vaim ei ole sügavuse suurendamisel takistuseks, vaid määravaks võib osutuda pigem tasakaalustamine ja selle sooritamise osavus. Rock’n’roll!
12. detsember, kell 12:16
12. detsember, kell on 12 ja mõned minutid peale. Kätte on jõudnud järjekordne treeningpäev ning oleme Marcoga jõudnud treeningu neljanda soorituseni. Marco seadistab No Limits kelku ning valmistab kogu varustust minu soorituste jaoks uuesti ette. Ma usaldan teda, otsast-lõpuni. See on meeskonnatöö. Mina olen sportlane, tema on treener. Minu ülesanne on sooritusi teha ja anda endast parim, tema ülesanne on mind suunata, üles ehitada ja hoolt kanda minu turvalisuse eest. Samal ajal kui Marco kelku seadistab ja valmis paneb, sätin mina oma sukeldumiskompuutrit ümber maski rihma. Teen seda alati selleks, et kompuutrile seadistatud sügavusealarmi paremini kuulda oleks. Nii kinnitangi ma selle alati oma kõrvadele võimalikult lähedale – ümber maski rihma. Hoian ühe käega platvormist kinni ning sulen silmad. Ma püüan lõõgastuda. Esialgu ma lihtsalt olen, hingan spontaanselt ja lasen lainetel ennast kanda ja loksutada. Ootan, kuni Marco oma tegemistega valmis saab. Tal läheb seekord kauem. Täheldan, et ta liigutab köit edasi-tagasi sügavamale ja siis jälle tagasi üles. Püüan mitte välja teha ja püsida mõtetega “oma tsoonis”. Mõne minuti möödudes märkan, et ta on ettevalmistustega valmis. Siit algab minu osa. Liigun vaikselt köie ja kelgu juurde. Marco ulatab mulle lanyardi. Lanyard on karabini otsas meetri jagu trossi, mis mind köie ja kelgu külge fikseerib. See liigub ümber köie minuga kaasa. Juhul kui midagi peaks halvasti minema, hoiab see mind köie küljes ning ma ei kao sügavikku, vaid jään sellesama trossi abil köie külge. See on üks olulisemaid turvameetmeid, mida vabasukeldumises sügavuse distsipliinide puhul kasutatakse. Seejärel kinnitan lanyardi oma randmele ja teen paar tugevamat tõmmet, et kontrollida, kas see on kõvasti kinni. Peagi alustab Marco briifingut. Ta kordab üle kõik, mida me juba varem teinud oleme, ning seletab, et ma ei pea midagi paremini tegema kui varem, vaid täpselt sama hästi. Ta lausub veelkord: “Kaspar, jäta meelde – sa ei pea mitte midagi paremini tegema. Korda kõike seda, mida oled eelnevate soorituste vältel teinud, ning kõik saab olema väga hästi. Eks ole?” Ma kuulan teda hoolikalt ja noogutan pead ning vastan napisõnaliselt: “Mhmh, saab tehtud.” Ta vaatab mulle otsa, kerge muie näol ning ütleb: “Võta oma aeg, keskendu… ja lõbutse!”
Antud pildil valmistun ma sügavaks No Limits soorituseks.
Hoian parema käega kelgu pidurist kinni ning lasen end lõdvaks, asetades oma näo vette. Hingan läbi snorkli sügavalt sisse ja välja ning mõtlen endamisi: “Huvitav, mis ta sügavuseks võis panna? Kas see võib olla 60 meetrit? 65 meetrit? Ah ei tea..” ning peagi püüan ennast juurdlemast takistada ja sellele mõtlemist peatada. Alustan ettevalmistusega, hingates diafragma abil sügavalt sisse ning rahulikult, pikalt ja passiivselt välja. Tunnen, kuidas hoolimata keskendumisest ja korrapärasest hingamisest hakkab süda rinnus siiski aina tugevamini taguma ning pähe tekivad erinevad küsimused ja mõtted. Lasen mõtetel tulla ja minna, hoides fookust hingamisel ning mängides mõtetes ükshaaval läbi kõiki etappe ning tegevusi, mida soorituse vältel tegema pean. Mõtlen läbi kõik, alustades sellest, kui suure hingetõmbe ma võtan, mismoodi ma oma sõrmi pidurihoova ligidal hoian ning lõpetades sellega, et kui sügaval oma maskile vahetasakaalustuse teha plaanin. Ärevus tõuseb ning närv on sees, sest ma justkui aiman ette, et köis on sügavamal, kui ma seni käinud olen. Püüan ennast välja lülitada ja veega sulanduda. Mõistan ühtäkki, et olen rohkem kui 5 minutit ettevalmistuse faasis olnud ning saan aru, et on aeg alustada. Hingan kaks korda sügavalt sisse ja välja, ventileerides sellega oma kopsudest üleliigse süsihappegaasi. Seejärel, aeglaselt ning kontrollitult teen oma viimase hingetõmbe, eemaldan suust snorkli, võtan vasaku käega ninast kinni ja lasen kelgu pidurihoova lahti. Läksin!
Järsku hakkab kelk mööda köit kiiresti sügavusse liikuma ja veab mu keha endaga kaasa. Peagi ümbritseb mind tumm vaikus. Sulen silmad, hoian ühe käega ninast ja teise käega kelgust. Mu parem käsi on kelgu küljes sellise haardega, et olen valmis probleemi korral otsekohe pidurit kasutama. Kuulen kõrvades ainult kelgu ja köie hõõrdumisest tekkivat heli ning tasakaalustamisest tulenevat kõrvade plõksumist. Mõne aja möödudes tasakaalustan maski ning peagi kuulen alarmi oma sukeldumiskompuutril, mis on sätitud 16 meetri peale. Selle sügavuseni jõudes on ümbritsev rõhk mu kopsudes oleva õhuruumi rohkem kui kaks korda väiksemaks surunud. Selleks, et mul teel alla tasakaalustamiseks õhku jaguks, pean seda kopsudest suuõõnde juurde tooma. Ma kasutan selleks oma kõhulihaseid, et suruda kopsudest õhk läbi kurgu suuõõnde nii, et täidan kogu suu ja põsed õhuga. Üles suunatud õhust lähevad mu põsed punni ning tänu sellele saan ma suureneva rõhuühikuga loodetavasti piisavalt palju sisekõrva tasakaalustada, et põhja välja jõuaks. Samal ajal püüan keskenduda ja maksimaalselt oma keelele ja selle asendile tähelepanu pöörata. Püüan hoida keele tagumise osa madalal, et see suuõõne õhuruumi ei sulgeks. Samal ajal püüan rõhu ja sügavuse suurenedes oma põskedes olevat õhku võimalikult optimaalselt ära kasutada. Üks vale liigutus mu suuõõnes ja ma kaotan kontrolli kogu tasakaalustamise üle. Kõik peab olema perfektne, raisku ei tohi mitte millelgi minna lasta. Tunnen, et sügavus ja rõhk suureneb iga sekundi vältel ning õhk minu suuõõnes kahaneb kiiresti. Tunde järgi aiman, et olen jõudmas 40 meetrini ning tuleb meelde, et pean tegema maskile ühe väikese vahetasakaalustamise. Lasen õrnalt ühe näpu nina küljest lahti, et maski sisse väike kogus õhku suunata. Kui ma selle ära unustaksin, imeks mask mu näo külge vaakumisse ning selle tagajärjel sulgeks mu pehme kurgulagi kinnisesse asendisse. Suletud asend takistaks õhu liikumist sisekõrva ning sellega oleks mu sooritus lõppenud. Niipea kui olen oma maski tasakaalustanud, pigistan uuesti sõrmedega ninasõõrmed kinni. See sõit tundub pikk, endiselt laskun sügavamale ning nüüd juba tunnen kuidas põskedega õhu surumine läheb vaikselt raskeks. Tean, et nüüd on aeg vahetada tehnikat, mille peale liigutan keele tipu omale ülemiste esihammaste taha. Selle positsiooniga tekitan ma keelega kausikujulise asendi, mis hõlbustab mul suuõõnes olevat õhku kasutada. Nii saan ma parema kontrolli väiksema õhuhulga liigutamise üle. Seda nimetame Frenzel T-ks. Järgnevate meetrite möödumisel muutub seegi õhu hulk mu suus väiksemaks ning nüüd liigutan keele omakorda järgmisesse, Frenzel K asendisse. Lihtsalt öeldes kasutan õhu liigutamiseks edaspidi keele tagumist osa. Kuna Frenzel K asend on viimane asend, hakkan ma vaikselt mõtlema: kui palju mul veel minna on? Järsku jõuab kelk vastu põhjas olevat stopperit ning toimub järsult peatumine. Touchdown! Olengi põhjas.
Silmasid avades ümbritseb mind tumesinine mass. Tol hetkel saan aru, et ma olen väga sügaval. Siin kisub juba hämaraks ning mind varem ümbritsenud helesinine veemass on muutunud tumesiniseks. Tunnen, kuidas rõhk surub mu rinnakorvile ja ühtlasi tajun ka selle mõju enesetundele. See tunne on imelik, ent mitte midagi kontrollimatut. Või siis lihtsalt mulle meeldivadki ekstreemsed hetked. Pikalt mõtlemata võtan kelgu küljest olevast metallist taskust välja valge kokku volditud koti, mille pean balloonist tuleva hapnikuga täitma. See kott peab õhuga täituma ja mind siit veealt tagasi pinnale viima. Seejärel keeran lahti hapnikuballooni kraani ning jälgin mängu, kuidas ballooni külge ühendatud torust liigub õhk kotti, hakates seda vaikselt õhuga täitma. Korraks tekib kotti vaadates mõte, et kas see ikka täitub ja toimib. Kõik see võtab oma aja. Mööduvad sekundid ja kõik kohad on balloonist tulevaid õhumulle täis. Veel mõned sekundid ja kelk hakkab vaikselt üles liikuma. Uh, siiski liigume. Sellel hetkel tunnen enesekindlust ja samas suurt aukartust selle keskkonna vastu. Sellises sügavuses viibimine on tõenäoliselt kõige võimsam tunne, mida ma iial kogenud olen. Olla aktsepteeritud emakese looduse poolt ja liikudes mullidega koos sügavast sinisest tagasi veepinna ja värske hingetõmbe suunas – seda on tõesti keeruline sõnadesse panna. Badass tunne, päriselt ka. Päikeseprillid on veel puudu…
Tagasi pinna poole liikudes eemaldan enda küljest lanyardi, lasen ennast rippuma ning püüan üles liikumise ajal oma keha teadlikult lõdvestada, et endiselt hapnikku säästa. Vaatan aeg-ajalt üles veepinna suunas. Ootan, kuni veepinda nägema hakkan, ning niipea kui seda täheldan, lasen ennast kelgust lahti, tulles ülejäänud tee rahulikus tempos ja omal jõul mööda köit üles. Kelgust lahti laskmine on vajalik võimalike rõhust tulenevate vigastuste vältimiseks, mis võivad tekkida liiga kiiresti pinnale tõusmisega. Selleks, et gaaside vahetusest tekkinud lämmastik saaks sügavusest naastes rõhu muutusega lahustuda, on mõistlik pinnale naasmise kiirust viimases sukeldumise faasis aeglustada. Peagi jõuan platvormile lähemale ning suunan ennast turvaliselt juba veepinnale jõudnud kelgu raamist mööda. Tõustes vee peale, hoian platvormi lähedale ja haaran sellest kinni. Teen sügavad hingetõmbed ja võtan mõne hetke taastumiseks. Peagi annan Marcole märku, et minuga on kõik korras. Ta vaatab mulle otsa ja küsib: “Kuidas läks? Jõudsid põhja, jah?”, mille peale vastan pikemalt mõtlemata: “Super oli, super! Jõudsin jah”. Ta naerab ning tuleb ja kallistab mind. Sellel hetkel ma ei teadnud veel, mis sügavusega ma oma soorituse vältel hakkama olin saanud. Ronisin vaikselt platvormi ääre peale istuma, võtsin kalipso kapuutsi peast, pühkisin käega üle näo ning tõmbasin hinge. Vaatasin ümberringi, tundsin kergelt uimast olekut ja vaikselt kerkivat eufooriat. Mõne aja pärast palub Marco mul kompuutrit vaadata ja lausub: “Vaata sügavust, peaks täpselt 70 olema? Kas on?! Ma nägin palju vaeva, et see täpselt 70 sättida. Tahtsin alguses 69 panna, see on ilus number… aga siis mõtlesin, et ahh ei. Jäägu ikka ümmargune 70.” Mõtlesin endamisi: kas tõesti ma sukeldusin 70 meetrit? Seejärel kompuutrit vaadates, oh imet – see näitaski täpselt 70 meetrit. Sukeldumine kestis kokku 2 minutit ja 5 sekundit. Me olime jõudnud selle kahe raske nädala haripunkti. Raske töö oli vilja kandnud ja me saavutasime rohkemat, kui olime oodanud. See oli elumuutev kogemus. See polnud ainult sportlik saavutus, see oli murrang isiklikul tasandil. Sellest algasid paljud uued protsessid ja mustrid.
70 meetrit on tänaseks minu sügavuse uus isiklik rekord. See sooritus toimus kindlameelselt, puhtalt ning mainimata ei saa jätta ka tõsiasja, et kogu sooritus oli hästi kontrollitud ja kindla õhuvaruga. Mul oli tasakaalustamiseks ja veelgi sügavamale liikumiseks reservi ülegi. Seega oli vähemalt Frenzel* K jagu õhku kasutamata, kokku hinnanguliselt 2 kuni 3 tasakaalustust, ehk umbes nii 10 meetrit sügavust. Üldiselt mulle ei meeldi oletada, ent hea on teada, mis seisus ma sellele sügavusele jõudsin.
Kui ma 2013. aastal esimest korda vabasukeldumisega kokku puutusin, pidasin ma sellist sügavust utoopiaks. Teadsin, et see on elukutseliste vabasukeldujate pärusmaa. Olin leppinud sellega, et nii kaugele jõuda, peaksin kindlasti soojal maal ja mere ääres elama. Tänaseks on see mõte täitsa tagurpidi pööratud. Kõik on võimalik! Milline emotsioon – kirjeldamatu, lihtsalt kirjeldamatu. Saan öelda, et selle 70 meetri sügavusel tundsin ma ennast väga väikesena. Vee kogus mu ümber oli lõputu ja massiivne. Mis iganes suunas ma oma silmad suunasin, kõikjal vaatas mulle vastu lõputu sinine mass. Rõhk on sellel sügavusel tohutu. See annab väga selgelt tunda, eriti rindkerele. Mis puudutab hapnikuvaegust ja enesetunnet, siis pean tõdema, et pinnale jõudmise järgselt olin uimane küll. Selleks, et taastuda, kulusid mõned sügavad hingetõmbed ja natukene aega. Imeline ning võimas tunne on sukelduda nii ekstreemsesse sügavusse ja seada oma keha ning vaim sellistesse tingimustesse. Võimas ja tegelikult natukene ulme ka.
*Mouthfill – tasakaalustamise tehnika, mille puhul kasutatakse õhu liigutamiseks põskedesse varutud õhku. Õhu liigutamine toimub põskedega vajutamise abil.
**Frenzel K/T – tasakaalustamise tehnika, kus suuõõnes õhu liigutamiseks kasutatakse keelt ja selle erinevaid asendeid, ehk K ja T positsioone.
Mis järgmiseks?
Edasised plaanid vabasukeldumises on jätkuvalt seotud minu endise eesmärgiga – sooritada sügavuse ametlik Eesti rekord. Ma teen seda kindlasti erinevates distsipliinides ja teen seda suurelt. Esimene ametlik sooritus on planeeritud No Limits distsipliinina. Seatud siht ja planeeritud sügavuse number on suur ning seetõttu minu jaoks väga tõsine eesmärk. Kindlasti on see mulle suurejooneline ja aukartust tekitav katsumus. Sellest konkreetsest numbrist ja sügavusest täna täpselt veel rääkima ei kipu, kuna selleni jõudmiseks kulub omajagu aega. Palju on vaja vaeva näha. Õnnestunud treeninglaagrite, terve keha ja vastupidava vaimu puhul plaanime selle sügavuseni jõuda 2019. aasta lõpuks.
Kui sa tahad minna kiiresti, mine üksi. Kui sa tahad jõuda kaugele, mine koos.
Selleks, et teha suuri tegusid ja minna kaugele, sügavale ja teha seda suurelt, on vaja tugevat seljatagust. Soovin tänada ja tunnustada iga üksikut inimest, kes selle teekonna eesriide taga peituvad: Minu ema Õilme, minu vend Kristo – Nordic Ehitus OÜ. Paul Tiisler, Reinpaul OÜ – alati abivalmis ja avatud, tagades paindlikud võimalused. Jane Komp – truu sõber kelle panus, usk ja abivalmidus on midagi äärmiselt erilist siin maailmas. Merike Moldau, Maremark Sukeldumiskeskus – aitäh võimaluste eest. Indrek Mägi – hea sõber ja sugulane, kes moraalselt toeks ja kõhkluste korral innustab. Ja lõpetades loomulikult minu Egiptuse perega: Marco, Chiara, Gus, Malte ja Jennifer. Big thanks to you guys for endless love and support! Head toetajad, pere ja sõbrad, kes seda teekonda minuga jagate ja oma panuse olete andnud. See eesmärk on mulle väga suure tähendusega ja ma ei unusta teie panuseid selle vältel mitte kunagi. Minu austus teie suunas. Me jätkame. Peagi tuleb päev, kui teeme koos ajalugu Eesti allveespordis. Teieta oleks see palju-palju keerulisem. Aitäh teile!
Järgmiste juttudeni, kallid sõbrad ja tuttavad. Tegelega ikka sellega, mis teie südame põksuma paneb ja aeg-ajalt natukene hirmu ning ärevust ka tekitab. See on edasiviiv jõud, mis kasvatab ja hoiab värskena. Be cool!
