Uue aasta mõtisklused
Uus aasta on kätte jõudnud. On aeg, mil inimesed tavatsevad teha suuri plaane, ümberkorraldusi elus, kokkuvõtteid möödunud aastast. Mõni kritseldab neid paberile, mõni visualiseerib ja mõtiskleb. Meil kõigil on oma käekiri, ent kui juttu tuleb harjumustest, kehtivad mõned üldised printsiibid.
On väga tavaline, et uue aasta saabudes on inimeste motivatsioon oluliselt kõrgem. Eriti selgelt võib seda täheldada uue aasta esimestel kuudel näiteks spordiklubides. Paraku kipub see ind ajapikku kahanema ning inimesed taanduvad jälle oma vanadesse kestadesse. Ja aasta möödub taas.
Me kõik oleme erinevad
Kõik inimesed erinevad üksteisest. Paljud tahavad oma elus midagi muuta, ent ei saa sellega kuidagi hakkama. Põhjuseid võib olla igasuguseid. Üks seisneb näiteks selles, et pahatihti ei mõelda oma eesmärke põhjalikult läbi, vaid tehakse käike süvenemata ning pealiskaudselt. Sageli minnakse kaasa võõraste mõtetega ja teiste tuules.
Selleks, et luua uued harjumused, ei piisa ainult spordiklubi kuukaardist. Ei piisa uutest trenniriietest ega entusiasmi kiirgavast kaaslasest, kellega koos või kelle algatusel seda teekonda alustatakse. Jah, ümbritseda end inimestega, kes meile head mõju avaldavad ja kellega koos areneme, on oluline, ent pikas perspektiivis sellest ei piisa. Need asjaolud meie eest tööle ei hakka. Et püsida kursil, läheb vaja rohkemat kui emotsiooni. Tarvis läheb põhjust, miks seda teha. Põhjus loob omakorda võimaluse järjepidevuseks.
21 päeva müüt
Aastal 1950 märkas ilukirurg Maxwell Martz oma patsientide juures kummalist korduvat mustrit. Kui Dr Martz oli teinud mõnele oma patsiendile protseduuri, näiteks näo või nina plastilise kirurgia, kulus patsiendil minimaalselt 21 päeva, et tulemusega harjuda. Vähe sellest, sama täheldas doktor ka siis, kui operatsiooni käigus tuli haigel mõni kehaosa eemaldada. Ka siis kadus patsiendil fantoomvaluaisting umbkaudu 21 päeva möödudes. Tekkis muster, mis viitas erinevate operatsioonide puhul ühele ja samale nähtusele – inimene hakkab muutustega harjuma, kui nende tekkest on möödunud kolm nädalat.
Selle tähelepaneku kordumine pani Martzi sügavalt mõtlema ja peagi täheldas ta sääraseid psühholoogilisi seoseid ka enda elus. Mõne aja möödudes jõudis ta järeldusele, et ka temal kulub uute harjumuste juurutamiseks vähemalt 21 päeva. Nii jõudis Martz seisukohale, et selleks, et luua vundament mingile harjumusele ja järjepidevale käitumisele, kulub minimaalselt 21 päeva. Ligi kümme aastat hiljem, aastal 1960 avaldas dr Martz käitumisest kõneleva teose Psycho-Cybernetics. Teos muutus kiiresti väga populaarseks ja seda müüdi üle 30 miljoni eksemplari. Sellest võtsid šnitti paljud tänapäeva kirjanikud ja eneseabigurud, näiteks Tony Robbins, Brian Tracy, Zig Ziglar jt.
Dr Martzi kirjeldatud õpetustest ja avastusest kujunes tohutu hitt, mis rikastas eneseabist kõnelevat maailma palju, kuid sai ka paljudele eksitavaks. 21 päeva väidet hakati kasutama faktina – see kõlas ju hästi ja paljulubavalt. Vahest liigagi hästi. Nõnda võis viimaks paljudest raamatutest lugeda, et uue harjumuse loomine võtabki aega ei vähem ega rohkem kui 21 päeva. Ja sellest räägitakse siiani. Paraku on see ebatäpne ja eksitav.
Martz ei viidanud nimelt kordagi oma avastusele kui faktile, vaid kõigest tähelepanekule, mis väitis, et harjumuse juurdumiseks kulub minimaalselt 21 päeva. See on aeg, mille jooksul toimuvad inimese käitumises – täpsemalt ajus – esimesed muutused ja tekivad uued närvivõrgustikud. Paraku oli see 21 päeva väide liialt tabav ja lihtne, mistõttu see kulutulena ringlusesse läkski. See müüs hästi, kõlas hästi ja tundus paljulubav. Ent kahjuks tekitas paljudes ka segadust. Sest kõik pole siiski nii lihtne.
Teaduslikust küljest on lood teisiti
Kümme aastat tagasi Philippa Lally eestveetud uuringu põhjal jõuti järeldusele, et uue harjumuse automaatseks kujunemiseks läheb aega keskmiselt 66 päeva. Lally uuringus osales kokku 96 vabatahtliku keda uuriti 12 nädala vältel. Tulemused varieerusid vastavalt erinevatele harjumustele ja valikutele.
Suures pildis jääb mingi tegevuse või harjumuse mustri automaatseks kujunemine vastavalt inimesele 18 ja 254 päeva vahele. Selleks, et kolme nädala möödudes sein järsult ette ei tuleks, on mentaalne valmisolek väga oluline. Nii, et oleme reaalsed ja võtame asja kokku – harjumuse loomiseks on suure tõenäosusega vaja rohkem kui 21 päeva.
Veel üks uuringust tulenev tähelepanek on see, et mõned üksikud vahele jäänud korrad ei pärsi veel uue harjumuse loomist. Teisisõnu, kui otsustame igal hommikul kell 6 jooksma minna ja mõni kord vahele jääb, ei ole see läbikukkumine. Oleme siiski inimesed ning jätame ruumi ka inimlikkusele.
Mõtleme lõpuni
Teine põhjus, miks kipume uute harjumuste rakendamisel põruma, on oskus põhjalikult mõelda. Kas me mõtleme oma mõtted lõpuni? Kas saame aru, kust see mõte tuli ja miks ta tuli? Kui tähtis see mõte on, mis emotsioone see meile tekitab ja mis mõju need emotsioonid meile avaldavad? Mõelda tuleb senikaua, kuni jõuame taipamiseni. Taipamine? Lihtne sõna, ent selles kontekstis väga olulise tähendusega. Süveneme ja võtame abiks eesti keele seletava sõnaraamatu.
Taipama – mõistuse abil milleski selgusele jõudma, millestki aru saama, midagi mõistma.
Taipamine on väga oluline osa meie kognitiivsest struktuurist. See on meie tegude jõud. Taipamine loob mõtetele väärtuse. Enamik tegevusi, mida teeme läbi mõtlemata, nende põhjuseid teadvustamata, on jõuetud ning jäävad varem või hiljem poolikuks. Poolik tegu on väärtusetu, raiskab meie hinnalist aega ning külvab pahatihti meie alateadvusesse pettumust.
Müra meie ümber
Kolmas põhjus, mis meie motivatsiooni langetada võib on ühiskond me ümber. Kui jälgime ümbritseva ühiskonna trende, näiteks, et naaber hakkas varahommikul joogat harrastama, või sirvime artiklit, mis kirjutab kui kasulik on iga päev vähemalt 30 minutit lugeda, võib seegi lõppeda pettumusega. Kuigi pettumus on kergem tulema enesekriitilistel ja nõudlikel inimestel, tasub sellega siiski hästi ümber käia ja seda võimalusel vältida. See lõhub tihtipeale meie enesekindlust ja head moraali.
Kõik, mida ühiskonnas tegema kiputakse, ei pruugi alati olla vesi meie veskile. Asi pole selles, et naabri varahommikune tegevus või regulaarset lugemist kui harjumust tunnustav seisukoht vale oleks. Vastupidi – see on väga õige, lihtsalt inimesed on erinevad. Nii palju kui on erinevaid inimesi, on individuaalseid arvamusi ja vajadusi.
Meil kõigil on ka midagi ühist. Näiteks tervislik toitumine ja liikumine. Mis iganes tegevuse või trendiga kaasa minnes tuleb endalt küsida, kas see on oluline ja kas meil seda tegelikult vaja on. Läbi mõtlemata ja teiste tuules liikudes võime sattuda olukorda, kus liigume vales suunas ning raiskame oma väärtusliku aega. On üsna tavaline, et inimesed kipuvad tihtipeale massidega kaasa liikuma, teadvustamata, et see liikumine neid tegelikult ei teeni.
Tänapäeval filosofeeritakse palju ka selle üle, et eksimine ja läbikukkumine õpetab palju ja seda ei peaks kartma. See on tõsi, ent kindlasti ei tohiks seda võtta kui varuplaani. Sellisel juhul lepime alateadlikult juba eos ette võimaliku läbikukkumisega ja meie püüdlus põhilise eesmärgi suunas muutub alateadlikult nõrgemaks. Tuleb meeles pidada, et meil kõigil on väga erinevad eesmärgid ja selleks, et nendeni jõuda, peame vajadusi kaardistama väga personaalselt.
Selleks, et teha häid otsuseid ja luua häid harjumusi, on vaja teha just seda, mis meie isikliku teekonda teenib. Tuleb mõelda sügavalt ja lõpuni, et mõte saaks endale selgelt lahti seletatud. Me ei saa oma teekonnal kasutada kaarti, kui me ei tea, kuhu minna soovime. Kaardist ei ole sellisel juhul lihtsalt abi. See töö tuleb eelnevalt ära teha ja alles seejärel saame küsida kui kaua sellele teekonnale aega kulub, mida selleks vaja läheb ja kas see lõpuks kõndimist väärt on.
Kontrolli oma päeva või päev kontrollib sind
Aastas on 365 päeva ning ühes ööpäevas 24 tundi. Lihtne soovitus: et pikas perspektiivis jõuda tulemuseni, peame iga päev kasvõi natukene rohkem panustama ja tegema seda regulaarselt ja järjepidevalt. Nii, et tekiks pidev muster. Siin peitubki harjumuse jõud.
Aastaid olen ma lugenud inimeste ja nende elustiilide kohta, uurinud, kuidas inimesed oma argipäeva korraldavad, ja küsitlenud neid nende harjumuste kohta. Ikka selleks, et ise rohkem tehtud jõuaks ja nii isiklikus kui ka tööelus paremaks saada. Soovime ju ikka paremaks saada ja oma unistused täide viia, jõuda selleni võimalikult noorena, sest siis on tervist, et seda kõike rahulikult nautida. Unistused ja eesmärgid, mis panevad südame põksuma ja tekitavad elevust, nõuavad palju tööd ja vaeva. Selle kõigeni jõudmine eeldab häid harjumusi ja natuke õnne ka.
Selleks, et saada paremaks inimeseks, peame hankima tagasisidet iseenda, oma igapäevase elu ja harjumuste kohta. Algus on alati raske, sest esimene samm nõuab julgust ja tuhhi. Olen pool elu tahtnud arutleda ja mõtiskleda valjult inimese olemuse ja mentaliteedi teemadel, siin ma nüüd lõpuks olen. Ja sellest ei hakka ma üldse rääkima, kui palju pidin ma oma kriitilist meelt trotsima, et need esimesed read siia lõpuks kirjutatud saaks. Või siis tundma hirmu selle ees, mida keegi arvab ja kas see üldse kellelegi korda läheb. Ah, kes kurat seda teab. Kui me ei proovi, siis ei saa me kunagi teada ja nii jäämegi igavesti oma kahtluste varjus elama.
Lohutuseks niipalju, et käesoleval ajastul on kõik oluliselt lihtsam kui kunagi varem. Meil on internet – maailm on läbipaistev ja informatsioon lihtsasti kättesaadav. Sadade tuhandete, miljonite inimeste arvamused ja kogemused on miski, millest on lihtne šnitti võtta ja inspiratsiooni ammutada. Mis iganes tegevuse või harjumusega me alustada soovime, palju eeltööd saame ära teha tänu teiste inimeste kogemustele. See ongi põhjus, miks tuleb endast tükike maailmale anda, sest kuskil on keegi, kes meie kogemusest inspiratsiooni ammutab ja tänu meile oma esimese tiivalöögi teeb.
Nutiajastul on aga meie ajudel suur oht manduda, sest paljud asjad, mida varem ise tegime, teeb nüüd meie eest ära tehnoloogia. Ent selle kõrval on sel ka tohutult suur ja positiivne omadus – lõputu ligipääs inimkonna kollektiivsetele kogemustele. Kirjuta, arutle, esita küsimus ja otsi vastus. Voila! Võimalusi on palju. Elame ajastul, mil meil on suured eelised oma esivanemate ees. Hinnakem seda ja kasutagem neid eeliseid.
Meil kõigil on ööpäevas 24 tundi
Mõni inimene jõuab hommikul joosta, raamatut lugeda, lastele süüa teha ja kümme minutit enne kaheksat kontorisse. Samal ajal jõuab teine napilt kella kaheksaks tööle, ilma et oleks jõudnud hambaidki pesta. Rääkimata korisevast kõhust, sest hommikueine jäi ka söömata.
Veel mõni aeg tagasi kuulusin mina ka nende inimeste sekka. Sokid olid jalas tagurpidi, sest olin pidevas ajahädas ja kippusin igale poole hilinema. Nüüd ei mõista ma, kuidas selles taktis elada sain, ent kõigele polegi alati vastust. Küllap olin lihtsalt noor ja rumal ega osanud oma elu ees vastutust võtta. Vaatame tõele näkku – meil kõigil on ööpäevas 24 tundi, aga hoolimata sellest on meie saavutused erinevad.
Kasulikud harjumused koosnevad tihtipeale järjestikusest ahelast, kus ühe eesmärgini jõudmiseks peame enne mitu head sammu tegema. Selleks, et päevas rohkem tehtud jõuaks, võime alustada päeva varem, venitada ärkveloleku aega pikemaks või olla tegutsemise vältel produktiivsem ning teha sama ajaga rohkem.
Kui soovime hommikut varem alustada, peame varem ärkama, mitte lihtsalt voodist püsti tõusma. See ütlus pidigi kõlama nii: varem püsti tõusmine ei tähenda veel ärkamist. Kindlasti on mõni meist täheldanud olukordi, kus läbi une äratuskellani kõnnime ja selle kinni vajutame, mäletamata hommikul, et seda tegime. Ärkamine on mõttetasandil tegevus. Heidame pilgu taas eesti keele seletavasse sõnaraamatusse.
Ärkama – (pool)teadvuseta olekust toibuma, teadvusele tulema; mõnest muust seisundist elustuma, ärksaks, virgeks v elavaks muutuma.
Jõudluse suurendamiseks ja endast maksimumi välja pigistamiseks unetundide arvelt peame selleks mentaalselt valmis olema. Esmalt on oluline see mõttetasandil lahti mõtestada ja seejärel leida isiklik põhjus. Tänapäeval on kombeks öelda grindima või hustlema, ent minu arust pole see pikas plaanis jätkusuutlik.
Et meie keha ülalhoidvad protsessid laitmatult toimiksid, vajame ööpäevas piisavalt puhkust ja minimaalselt 6 tundi und. Aeg-ajalt kohtame ka neid inimesi, kes alles hommikutundidel magama jõuavad ja kella 8-st justkui lõputu energialaenguga juba vägesid juhatavad ja tegusid teevad. Õpetajad on siinkohal väga hea näide – tihtipeale leiab peale keskööd just nende akendest välja kiirgav valgusekuma oma tee pimedusse.
Mõned inimesed on nõrgemad, teised tugevamad. Kuigi tervise asjus kehtivad meile kõigile teatud piirid, suudab mõni rohkem kui teine. Sellisel kulgemisel, mis piire tallab, on lõpptulemus pigem destruktiivne. Seega on mõistlik lähtuda enesetundest ja elada nii, et ennast jaguks ka homsesse päeva. Ja kui sõbrad nädalavahetusel matkale lähevad, siis on jaksu ka seal osaleda. Nii et pigem panusta tasakaalu kui sellesse, et end unetundide arvelt ribadeks tõmmata.
Isiklikud arusaamad
Minu arusaam kõigest räägitust algas soovist jõuda teha oma 24 tunniga enamat. Kuna mu põhitöö puudutab transporti ja logistikat, kujuneb mu argipäev väga vastutusrohkeks ja pingeliseks. Lisaks on mul oma ettevõte ja sellega seonduvad kohustused ja mured. Tavaliselt sisaldab mu tööpäev palju telefonikõnesid ja suhtlemist, rohkelt planeerimist ning koordineerimist. Pahatihti jõuan ma koju väga räsituna – juhe koos ja pea paks. Halloo voodi, kus sa oled?
Sel hetkel, kui koju jõuan, lõpeb üks tööpäev ja teine algab. Mida väiksemad meie energiavarud on, seda rohkem tuhhi meil on vaja, et see viimnegi ressurss välja pigistada ja oma kasuks tööle panna. See on koht, kus tuleb tähelepanu oma mõtlemisele suunata ning analüüsida, mis alternatiividega olukorda lahendada. Kui vaim on väsinud, ei tule füüsis kaasa. Minu viimane energiareserv kulub õhtuti treenimisele. Sellega panen oma jõuvarudele päeva lõpuks punkti. Finito, paki kokku ja kobi voodisse – nüüd on kõik!
Talvel kipub see kõik veel raskem olema, sest siis on pime ja muidu päikesest ammutatavat energiat peab hankima mujalt. Näiteks kontori laual ahvatlevast kommivaagnast või sportlikust tegevusest ja liikumisest. Ent millegipärast kipub hommikune entusiasm päeva peale hajuma ja õhtuks on sellest väga vähe alles.
Kui päev õhtusse jõuab ja lained pea kohal kokku löövad, tekib küsimus: kuhu siit üldse edasi on võimalik minna? Kui soovime teha oma argipäevaga rohkemat, näiteks peale tööpäeva isiklike hüvede nimel vaeva näha või õppida – kust võtame selle aja ja energia? Eriti kui ründame elu mitmel rindel ning tahame sellest maksimumi võtta. Meie elu põhiline rüht tugineb harjumustel, tegevustel ja mõttemustritel, mida kipume kordama.
Kõike eelnevat arvestades seisin ma silmitsi vastasseisuga – mul oli vaja luua sõjaplaan. Soovisin teha oma 24 tunni jooksul oluliselt rohkem. Minu uue aasta prioriteet oli tööpäeva kõrvalt isiklikesse hüvedesse ning eesmärkidesse rohkem panustada. Uue aasta ootuses olid plaanid suured. Nii et oli vaja tegutsema hakata. Otsustasin sellega alustada juba vana aasta viimastel kuudel. See oli hea strateegia, sest nii olin ma uue aasta saabumisel juba end soojaks saanud ja see kasvatas usku, et tuleb tõesti erakordne aasta.
Pika jutu lõpetuseks toon kaks näidet – uue aasta harjumused, mis minu argipäeva oluliselt muutnud on.
Külm dušš
Esmalt nüüdseks rutiiniks kujunenud harjumus, mille mõju enesetundele on uskumatu. See on head mõju avaldanud nii keskendumisele kui ka üldisele energiatasemele. Selleks harjumuseks on alustada päeva jääkülma dušiga. Veel mõned aastad tagasi ei olnud hommikune jääkülm dušš mulle isegi kaugeltki mõeldav. Lihtsalt ei. Ma ei soovinud seda hetkekski kaaluda. Küsisin endalt, miks peaksin ma oma päeva alustama jubedates külmavärinates seina kraapides, kui saan seda teha hoopis kuuma duši all mõnuledes. Aeg möödus ja suhtumine muutus.
Muutus tuli aga mitte millestki muust kui taipamisest. Tahtsin, et mu päev oleks energiline ja produktiivsem, mistõttu pidi olema ka päeva vundament ehk hommik hästi üles ehitatud. Üldiselt kulub hommikul ärkamiseks ja talveunest väljumiseks omajagu aega. Kuna uni on lõõgastav, tuleb teha midagi, mis ergastab. Pikale veninud ärkamisega kulutame aega, mida saaksime kasutada millekski kasulikuks. Võiksime valmistada korraliku hommikusöögi ja enne tööpäeva raamatut lugeda. Või hoopis trenni teha, e-maile lugeda ja päeva planeerida. Mis iganes see ka pole, vastavalt inimestele ja vajadustele on eelistused erinevad.
Külm dušš viib meie keha ühest äärmusest teise. Esimene jääkülm veetilk tekitab efekti nagu siis, kui hingeldades keset ööd halvast unenäost ärkame ja püsti kargame. Sügav unine olek kaob hetkega. See toimib ja külm vesi teeb imesid. Ega muidu poleks ema mulle lapsepõlves külma vett näkku visanud, kui ma hommikul kooli minekuga pipardasin ja ärgata ei tahtnud. Ajas vihale küll, aga toimis – uni oli hetkega läinud. Emadel on tihtipeale head nipid kasuks, nad lihtsalt oskavad õigeid nuppe vajutada.
Selleks et end selle ebamugavuseni viia, on vaja teha natuke mentaalset tööd teha ja mõned asjad lahti mõtestada. Tuleks jõuda taipamiseni, mille nimel oleme nõus seda ebamugavust ületama. Küsimus on individuaalne. Nii et mis me sellega siis saavutame?
- Momentaanse ärkamise
- Selge pea
- Rohkem energiat
- Stimuleerime immuunsüsteemi
- Rohkem aega tähtsatele tegevustele
- Karastatud vaimu
- Parema külmataluvuse
- Ja palju muud!
Vara ärkamine
Olen terve elu olnud ööinimene ja istunud üleval veel tunde peale keskööd. Mõni aeg tagasi jõudsin huvitava tähelepanekuni: need õhtused tunnid polnudki nii produktiivsed. Ikka ja jälle avastasin ennast mingi prahiga tegelemas või lihtsalt aega surnuks löömas. Enamasti täitsin selle aja arvutis istumise, tööasjade, lugemise või millegi mõttetuga.
Need tegevused ei loonud homsesse päeva mitte mingitki väärtust, need hoidsid mind lihtsalt tegevuses. Mul ei olnud igav, ent ma ei teinud ka midagi kasulikku. Öeldakse, et aktiivsus ei tähenda veel produktiivsust. Soovisin olukorda muuta ning otsustasin oma päevakava ümber kujundada. Teadsin, et hommik on aeg, kus meeled on teravad ja keskendumine hea. See oli väärt mõte ning äratus sai tunnikese võrra varasemaks sätitud. Okei, tegelikult olen ma see nelja erineva äratusega tüüp.
Mõeldud-tehtud! Nüüdsest ärkan enamikul hommikutel kell 6 ja olen selle päevakavaga rohkem rahul kui varasemaga. Esiteks on mul aega, et valmistada korralik hommikusöök ja juua head kohvi. Mul jääb aega ülegi ja seda kasutan ma lugemiseks või päeva planeerimiseks. Nii et selleks hetkeks, kui toast välja astun, olen ma juba muust maailmast sammu võrra ees. Vähemalt tunne on selline, ja see mõjub enesetundele hästi. Me kas kontrollime oma päeva või laseme päeval ennast kontrollida.
Et alustada päeva varakult, produktiivselt ja teravalt, liitsin mina kokku need kaks harjumust. Ärkamine kell 6 ja külm dušš. Uskuge, see oli suur lahing iseendaga, ent taipamine tekitas motivatsiooni ja see hoidis mind kursil.
Olen seda kõike teinud kohe-kohe kaks kuud. Et kõik tasakaalus oleks ja elu liialt rangeks ei muutuks, luban endal nädalavahetustel kauem magada, sest kellele meist ei meeldiks pikalt põõnata. Niisiis, proovige järele, see on seda väärt. Enne kui alustad, jõua selgusele, mis on see põhjus, miks sa seda tegema peaksid.
Tõmbame otsad kokku
Jäta meelde – enne kui planeerid suuri tegusid ja muutuseid, mõtesta need endale selgelt ja arusaadavalt lahti. Ära tulista tühja. Vali suund ja tegutse sihikindlalt ning maksimaalselt. Ja kui kõhkled, mõtle veel. Ja kui mõtlemine ei aita, siis ära raiska aega – loobu või katseta. Katsetamine on üldjuhul kasulik protsess, sest isegi kui põrud, oled kogemuse võrra targem.
Mõistlik on luua harjumused, mis meid pikaajaliselt teenivad ja samal ajal meie elu tasakaalus hoiavad. Paslik on mainida, et see on kõigest minu arvamus. Maailmas on ~7 miljardit inimest ja kõigil on oma nägemus. Nii et ikka ja jälle jõuame selleni, et sinu õige ei pruugi olla minu õige ja vastupidi. Meil kõigil on tiik, kuhu me kõige paremini sobitume. Leidkem see!
Küsi elult rohkem ja proovi oma suured mõtted teoks teha. Ära ela oma ainsat elu hirmus ja alaväärsustundes, sest sellega ei saavuta sa muud kui suuremat kahetsust surivoodil. Usu endasse ning alusta täna sellega, millest oled pikalt mõelnud. Astu esimene samm, olgu see nii väike kui tahes – samm on samm. Kõik, mis teistele kasu toob, ei pruugi alati sinule kasu tuua. Ela ise ja lase teistel elada. Ja mis peamine – alati pole vaja peavooluga kaasa minna ja, ninast veri väljas, mingis suunas pingutada. Kui oled täna õnnelik ja oma eluga rahul, siis naudi seda, ja kui soovid, jaga seda rõõmu ka teistega. On üks hea ütlus: me ei saa muuta oma saatust, aga saame muuta oma harjumusi. Ja harjumused kujundavad meie saatuse. Nii et hea lugeja, soovin sulle palju jõudu, distsipliini ja usku iseendasse alanud aastal.
Foto krediit: Aenami
