Tänaseks on möödunud kaks nädalat kui osalesin Riias vabasukeldumise võistlustel. Kõnealune nädalavahetus oli mulle suureks katsumuseks, mis kasvatas enesekindlust ja võistlusnärvi. Vaid mõne reaga seda kõike kokku võtta oleks selle spordiala suhtes kuidagi vale, sest vabasukeldumine on väga sügav ja detailne spordiala. Küllap sellepärast see mulle pinget pakubki. Aga nüüd siis võistlustest lähemalt. Juttu on palju, varu aega ja natuke popcorni.
Võta või jäta!
Paar kuud tagasi kirjutas mulle Erki ning jagas aadressi, mille kaudu sai eelisjärjekorras Riia vabasukeldumise võistlustele registreerida. Ta palus, et ma seda laiale ringile ei jagaks, sest eelisõigus registreerimiseks oli Baltimaade rahvale. Seda muidugi lihtsa põhjusega – saadaval olevad 60 võistluskohta täituvad võistluse välja kuulutamise järgselt vaid paari päevaga.
Mäletan hästi Erki ultimatiivset kommentaari: “Võta või jäta!”. Kuigi esialgu ei tekitanud see mulle suurt emotsiooni ja ma ei võtnud seda tõsiselt, siis mida aega edasi, seda rohkem närvikõdi see mulle tekitas. Peagi mõistsin, et see tunne on õige ja viib taaskord millegi uueni. Nii ka tol korral läks, Riia oma suures hiilguses ootas.
Kui nüüd aus olla, siis ma polnud seda kunagi tõsiselt plaaninud. Minu eesmärgid mille nimel olen viimased kaks aastat treeninud ja ennast samm-sammult ette valmistanud, on seotud hoopis sügavusega. Sellest tulenevalt ei ole basseini distsipliinid minu kõige tugevam külg, pigem vastupidi. Kuigi esialgu kahtlesin päris palju, mõistsin peagi, et just seda ma tegelikult tahtsingi. Ja tõsi, nii oligi.
Ma teadsin juba eos, et basseini alade jaoks ma spetsiaalselt treeninud ei olnud, mistõttu polnud ka suurt lootust tugevaks tulemuseks. Ent kui aus olla, polnudki see mu mõte. Olles realist, teadsin kohe, et esimesel korral ja nii lühikese ettevalmistusega ei ole nii tugevas konkurentsis reaalne kõrgeid kohti jahtida.
Minu soov oli minna kogemusi hankima ja närvi tugevdama. Plaan oli anda endast parim ja saada nii kehalt kui vaimult konstruktiivset tagasisidet. Soovisin end proovile panna ning aimu saada, kui hästi ma ärevates tingimustes toime tulen. Kõike seda selleks, et kui saabub kord see päev kui ma 100 meetri sooritust alustan, oma pükse täis ei laseks. Selle nimel ma need kaks aastat ju treeninud olengi.
Mõnede päevade möödudes võtsin ühendust oma treeneri Marcoga, et talle oma plaanist rääkida. Olen kõik need aastad tema juhendamisel treeninud. Selle aja vältel on ta näinud minu häid kui halbu päevi, ent hoolimata sellest oleme alati erinevad väljakutsed koos seljatanud ja edasi liikunud. Just sellepärast on tema arvamus mulle alati oluline olnud. Peale mõningat arutelu jõudsime üksmeelselt samale seisukohale, et Riias osalemine on hea võimalus ennast tuleviku plaanideks ette valmistada. Eelkõige selles aspektis, et saada rohkelt kogemusi ja mentaalselt tugevamaks.
Mõeldud-tehtud! Registreerisin ennast Riia nimekirja. Aega oli võistlusteni kaks kuud ning nüüd oli vaja basseinist viimast võtta.
Saabumine ja hilisõhtune briifing
Võistluse nädalavahetus sai alguse reedel, 9. veebruaril Riias, kui kogunesime kell kaheksa õhtul Keizarmezs spordikompleksis, et alustada hilisõhtuse võistluseelse briifinguga. Sellele eelnesid mõned tunnid ja 372 kilomeetrit sõitu Rakvere-Tartu-Riia marsruudil. Pikk sõit seljataga, olime Erkiga lõpuks kohal. Peale meie oli Riias ka Kea, Robert ja Egert. Kuigi Egert oli ainus meist, kes võistlustel ei osalenud, oli ta oma huumorimeele ja staar-fotograafi rolliga meile kõigile moraalseks toeks.
Esimese päeva õhtul seletasid korraldajad ära kõik reeglid, erinevad võistlustega seotud nüansid jne. Lisaks pidid kõik osalejad oma tervisetõendi esitama ja oma kohaloleku registreerima. Peale tunnikest briifingut riputati seinale esimese võistluspäeva official top’id, ehk stardiajad. Kui võistluspäeva info lõpuks avalikuks sai, oli aeg oma tuppa suunduda, melatoniini tabletid veega alla kugistada ja voodisse und ootama jääda.
Uni oli esimesel ööl väga katkendlik ning hoolimata sellest, et melatoniini tablettide tõhususele lootsin, ärkasin mitu korda öösel üles. Segavaid faktoreid oli tol õhtul mitmeid, küll paistis tänavavalgusti silma, siis oli külm ja lõpuks lihtsalt ei tulnud enam und. Kuidagi siiski sai see öö mööda saadetud ja endalegi imestuseks polnudki hommik kõige hullem.
Hommik, mis jääb pikaks ajaks meelde
Esimese võistluspäeva hommik algas erksalt ja ärevusega. Kätte oli jõudnud aeg kui fookus oli suunatud ainult mentaalsele poolele. Esimene taktikaga seotud otsus oli alustada päeva esimest sooritust tühja kõhuga. Otsustasin, et jätan hommikusöögi vahele ning lähen oma sooritust teostama täiesti tühja kõhuga. Uskusin, et nii on parem ja suurem tõenäosus hea tulemus saavutada. See oli hea mõte, kõik läks plaanipäraselt.
Kuigi esialgu oli plaanis, et ma veedan võistluseelse aja üksinda ja oma mullis, siis mingi aeg tekkis huvi ja tahtsin siiski teiste osalejate sooritustele kaasa elada. Valisin Spotify’st oma lemmik playlisti, panin klapid pähe ja liikusin vaikselt muusikat nautides võistlusalasse. Tol hetkel veel pealtvaataja rollis. Põnev ja motiveeriv oli vaadata kuidas erinevatest rahvustest sportlased väga keskendunud nägudega vastu kõndisid ja kuidas keegi ettevalmistusi tegi.
Erinevat käekirja sellest kuidas keegi ennast mentaalselt soorituseks ette valmistas, võis täheldada ümberringi ja igalpool. Kes tegi parasjagu hingamisharjutusi, kes lamas joogamatil ja kuulas muusikat. Mõni liikus ringi ja sotsialiseerus. Nii palju kui oli erinevaid inimesi, nägin eri lähenemisi. Seda oli huvitav tõdeda ja vaadata. Olenemata kõigist neist erinevustest täheldasin meil kõigil midagi sarnast – keskendunud pilku ja sära silmis. Me kõik olime siia tulnud tegema ühist asja, midagi, mis pani südame põksuma ja pakkus sügavat naudingut.
1. ala – Staatiline hinge kinni hoidmine
Minu start oli kell 11:21, seega pidin olema valmis juba 11:08. Enne seda oli mul võimalus veel soojendusi teha. Loomulikult kasutasin seda ära ja hoidsin paar korda hinge kinni, andes kehale märku, et on vaja vastavasse seisundisse minna ning hapniku säästma hakata. Sarnaselt delfiinidele on ka meil sukeldumisrefleks, mis aitab kehal vee all paremini hakkama saada ja hapniku säästa. Selleks, et kõnealune refleks tõhusamalt töötaks ja närvisüsteem kehale vastavad signaalid edastaks, on vaja seda pidevalt treenida. Just seetõttu hoidsin põhisooritusele eelnevalt kolm korda hinge kinni, andes oma kehale märku, mis peagi ees ootamas.
Soorituse alguseni oli jäänud 10 minutit. Ulpisin lõdvestatult nägu vees ja jälgisin keskendunult oma hingamist. Peagi andis Erki mulle märku, et on aeg võistlustsooni liikuda. Veel viimased korrektuurid ja nii mu nägu vette vajus. Minu harjumuseks on kõik ettevalmistused ja hingamised teha läbi snorkli, sest siis on mu nägu juba ettevalmistuse ajal vee all ning nii tunnen ennast mugavamalt. Täpselt samamoodi alustan ma sooritusi ka sügavuse treeningutel.
Aeg on nõnda kaugel, et kuulen 2 minuti märguannet. Püüan endiselt oma hingamist kontrolli all hoida ja sügavuti rahuneda. Kuigi annan endast tol hetkel kõik ja keskendun hingamisele maksimaalselt, ei õnnestu mul trampivat südant rahustada. See tekitas tunde nagu miski reaalselt elaks mu põues ja tahaks sealt kohe-kohe välja murda. Peagi kõlas 30 sekundi märguanne, oli aeg viimane hingetõmme teha ja kogu tähelepanu viimasele hingetõmbele keskenduda.
Kõlasid sekundid: 5, 4, 3, 2, 1… Official Top! 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7… ja ma lasen snorkli suust. Rännak iseendasse võib alata. Start on antud ja aeg läks käima nüüd. Tunnen rinnus endiselt tugevat kloppimist ning püüan seda järk-järgult ignoreerida. See kuidas keegi ennast maha rahustab ja lõõgastunud seisundit hoiab, on vastavalt sportlase käekirjale tihtipeale erinev. Mina kasutan oma mäslevate meelte rahustamiseks ja mõistuse üle kavaldamiseks visualiseerimise tehnikat.
Ma kujutan kogu olukorda ette nii, et mul on aju asemel trummi taguv ahv, kes tahab kõiki signaale ja aistinguid esile tuua ja need ükshaaval läbi analüüsida, tuues kogu tähelepanu sellele, kui ebamugav kõik on. See on põhjus, miks ma söödan oma mõistusele ise reeglid ette, mitte ei hakka ise nende järgi mängima.
Sa kas kontrollid olukorda ise, või lased olukorral ennast kontrollida.
Visualiseerimise käigus ma kujutan endale ette kuidas ma mööda köit kui orientiiri sügavusse sukeldun. Täpselt nii nagu ma Egiptuses trennides sügavust treenin. Alustades sellest, et jälgin vaimusilmas oma tehnikat ja sukeldumise kiirust, ning lõpetades sellega, kuidas tunnetan suurenevat rõhku ja vee voolamist mööda oma keha. Visualiseerimise mõte on selles, et ajataju manipuleerida ning anda ajule ja meeltele teatud raamid, mille sees mängida. Vastasel juhul valib aju omale mängu ise ja selleks on tõenäoliselt kõikide nende ebamugavust tekitavate aistingute ja mõtteimpulsside terav ja ebameeldiv esile toomine, mis seejärel kogu sooritust pärssima kipub.
Peagi on möödunud omajagu aega ning hakkan vaikselt mõtlema, et kui kaua ma siin juba ulpinud olen. Kuna valisin Erki oma sooritusi coachima, siis leppisime kokku, et esimene ajaline märguanne on alates kolmandast minutist. Seejärel järgmine märguanne 4. minutil ning peale seda 30 sekundi tagant kuni 5. minutini, mille järgselt soovisin aega teada iga 15 sekundi tagant. Hoolimata kloppivast südamest on enesetunne kontrolli all. Tunnen vaikselt suurenevat ja kogunevat süsihappegaasi hulka oma kopsudes, mis tekitab rindkeres sooja aistingu. Peagi saab täis 4 minutit. See on hetk kui tunnen suurt kergendust, sest olles täheldanud tugevat südame kloppimist soorituse alguses, olin pigem pessimistlik, et üldse nii kaugele jõuan. Selliselt alustades mul polnud kuigi palju usku, et kas nõnda kõrge pulsiga üldse üle kolme minuti jõuan. Siin teadsin, et 5 minutit ei ole enam kaugel ja peagi algas võitlus kõrge süsihappegaasi taluvusega ning pidevalt langeva hapniku tasemega.
Oli möödunud umbes 4 minutit ja 30 sekundit kui tundsin, et kontraktsioonid muutuvad tugevaks ja üha rohkem talumatuks. See oli hetk kui pidin hoolimata ebamugavast tundest püsima rahulikuna ja võimalikult palju oma keha ja meeli lõdvestama. Peagi muutusid kontraktsioonid nõnda tugevaks, et muutsin keha asendit ja hakkasin valmistuma vee alt väljumiseks.
Soorituse aeg võis olla 4:50, kui näitasin Erkile märguannet, et ta mulle aega ütleks. Veidi kannatust ja märguande peale tuli vastuseks 5:06. Alates sellest hetkest on lõpusirgest meenutamine küllaltki ähmane. Peagi tulin vee alt välja, püüdes keskenduda pinnaprotokollile ja teha kõik järgnev reeglitele vastavalt – eemaldasin ninaklipi, hoidsin hingamisteed veest väljas ning vaatasin kohtunikule otsa ning näitasin käega: “I’m okay!”. Olin hüpoksiline, näost sinakas ja kõrvus vilises. Kõik oli kuidagi ähmane ja aeglane. Hoolimata sellest kontrollisin olukorda ja olin selge. Jätkasin sügavat hingamist, et taastuda ning ootasin ärevalt kohtunike vastust. Mõne aja möödudes näitas kohtunik mulle valget kaarti ja sellega sain kirja oma elu esimese ametliku õnnestunud staatika – 5 minutit ja 13 sekundit. Sellega teenisin välja üldarvestuses 24. koha.
Esimene närviline hetk oli möödas ja endalegi üllatuseks sain ma pingega üllatavalt hästi hakkama. Olin ennast varem alahinnanud, mis nüüd asendus enesekindlusega. Avastasin, et see tihti kritiseeriv ja ettevaatlikusele viitav sisemine hääl ei peagi alati paika, ning, et selle tagasihoidlikkuses ja ettevaatlikkuses võib vahel ka kahelda.
Niipea kui esimese alaga ühele poole sain, oli aeg söömiseks. Otsustasin banaani, teraviljaküpsiste, Frooshi smuuti ja Kalevi kommide kasuks. Kuigi järgmine ala oli alles mõne tunni pärast, täpsemalt kell 16:21, siis mingil põhjusel valisin energiaallikaks kiired süsivesikud ja kergema toidu. See oli viga. Tagantjärgi tarkus on muidugi omaette teadus, ent paraku selle otsusega ma põrusin.
2. ala – Lestadeta vee all ujumine
Kell on 16:19 kui tõusen toolilt püsti ja liigun basseini poole. Liigutan ennast ettevaatlikult üle basseini ääre ja toetan jalad põhjas olevale pukile. Loputan ujumisprillid veega ja kinnitan ninaklipi. Algasid viimased kolm minutit, peagi kõlab official top märguanne ja saabub aeg kui pean ennast kokku võtma ja alustama oma võistluse teist sooritust.
Selles hetkes tunnen nõrkust, mu kõht koriseb ja energiat pole. Kummaline aga parasjagu tuli meelde lõbus seik lapsepõlvest, kui päeva vältel sai kodust kaugele-kaugele matkatud ning kui õhtul saabus aeg tagasi koju naasemiseks, oli jõuetu olla ja kodutee kaks korda pikem. Naljakas, mis mälestused äärmuslikus hetkes pähe torkavad, ent just selline võrdlus mu vaimusilmas tol hetkel aset leidis. Ent mis seal ikka, nüüd oli vaja end kokku võtta ja tegusid teha. Tegelikult oleks päeval siiski võinud selle carbonara ja coca-cola kasuks otsustada, mõtlesin endamisi.
Hingan sügavalt sisse ja aeglaselt välja. Kostub 30 sekundi märguanne ning alustan sügavat ventileerivat hingamist, et tasakaalustada oma kehas olevat süsihappegaasi taset. Ma ei tee seda palju, vaid mõned head korrad. Liigne ventileerimine kujuneks hüperventileerimiseks ja sellega võiksin omale hoopiski karuteene teha. Olgu mainitud, et liialt madal süsihappegaasi hulk meie veres ja kopsudes võib viia olukorrani, kus me kaotame teadvuse ilma tajutava piirini jõudmist. Tunnen kuidas süda rinnus taob, samal ajal seda seda alla püüdes suruda. Tulutult, mingil määral see on ja jääb. Veel viimased sekundid ja kõlab official top… teen viimase hingetõmbe, vajun vee alla ja tõukan ennast seinast eemale. It’s on!
Esimesed 25 meetrit mööduvad rahulikult. Jõuan basseini lõppu ja teen ümberpöörde. Peagi jõuan 50 meetrini kui tunnen, et enesetunne muutub ebameeldivaks. Saabub nõrkus.. seda vaimu, et hambad ristis suruda, lihtsalt pole. Hoolimata ebamugavast tundest pingutan edasi. Meeter enne kolmandat otsa ehk 75 meetrini jõudmist liigun basseini äärele, haaran tugevalt kätega basseini äärest kinni ja tõusen pinnale. Mõne hingetõmbe pärast võtan näo puhtaks, vaatan kohtunikule otsa ning annan OK signaali. Mõtlen endamisi, et pagana on hea, et see sooritus läbi sai. Peagi näidatakse valget kaarti ja sellega saan kirja pettumust valmistavad 74 meetrit ja üldarvestuses 38. koha.
Olin pettunud, no ikka väga pettunud. Emotsioon puudus, see polnud sooritus mida ma võistlustele teostama tulin. Plaanisin vähemalt 100 meetrit ära ujuda, ent läks nii. Võib-olla oli õhkõrn lootus ka rohkemat proovida, võib-olla hindasin enda võimeid valesti? Mis seal ikka, seekord läks nii. Mõne aja möödudes peale soorituse analüüsimist sain aru, et olin omandanud oma esimese võistlustelt saadud õppetunni. Loo moraal: Söö, sest tühi kott püsti ei seisa.
Esimene õppetund – söö, raisk!
Igasugune ajutegevus ja pingutus, olgu see mentaalne või füüsiline, tarbib meie energiavarudest ohtralt ressurssi. Lähtuvalt värskest kogemusest võin öelda, et võistlusatmosfääris viibimine, närveerimine ja soorituste ootamine võtab selgelt oma osa. Ja kui hommikusöögist tulenevat energia defitsiiti lõunasöögi ajal küpsiste ja banaaniga kompenseerida, siis pole ime, et 4 tunni pärast olukord kergelt öeldes kesine oli.
Enesekriitiline nagu ma olen, imestan isegi, et tegelikult suutsin ennast selles osas üsna kiiresti maha rahustada ja kõigele hoolimata sooritusest adekvaatse kokkuvõtte teha. Sain hea kogemuse ja noh, selleks ma ju siia tulingi. Ja mis põhiline: söö, raisk!
Õhtusöök Itaalia moodi
Kuna päeval sai kesiselt toituda, oli õhtul isu kahekordne. Seekord ma tagasi ei hoidnud. Otsustasime Egerti ja Keaga minna Riia vanalinna. Paul oli enne Riiasse tulekut mulle vanalinnas head Itaalia restorani soovitanud – Monterossot. Nii kui selle idee ka teistele välja pakkusin, olid kõik sellega nõus. Läksime!
Veiseliha carpaccio, pasta bolognese, punane vein ja õunakook. Oeh! Sellele lisaks hea seltskond – Egert ja Kea. See poolteist tundi häid maitseelamusi ja mõnusat huumorit laadis akud ilusti täis. Maksime arve, kutsusime takso ja oli aeg tagasi hotelli suunduda. Jõudsime varakult magama ja uus võistluspäev ootas.
Transfeer teise ujulasse
Teine päev algas varakult, juba kell 8 kogunesime spordikompleksi fuajees, et suunduda Riia kesklinnas asuvasse 50-meetrise basseiniga ujulasse. Seal toimus meie viimane ala, milleks oli lestadega või monolestaga vee all ujumine. Kuna mul monolesta veel polnud, otsustasin oma soorituseks kasutada kahte lesta.
Monolesta ja kahe lesta vahe on põhiliselt tehnikas ja selles, et monolesta õigesti kasutamise puhul on võimalus vee all liuelda, mis muudab soorituse mõnevõrra rahulikumaks. Seetõttu on võimalus rohkem lõdvestuda ja hapniku säästa, mille tulemusena võiks ka vee all ujutud distants pikemaks kujuneda. Lisaks on monolestaga löök efektiivsem ning sellest tulenev jõud, mis meid edasi liigutab suurem. Kuigi oleksin võinud ka võistluse raames kelleltki monolesta laenata, ei tundunud see kuigi mõistlik idee. Mul pole monolestaga suurt kogemust ja seetõttu oleks see pigem halb mõte olnud.
3. ala – Lestadega vee all ujumine
Kell on 10:03 kui seisan basseini äärel, närviliselt oma starti oodates. Kuigi olen algava soorituse osas enesekindel, häirib mind mu jalgades olev pinge. Probleem tuleneb allpool veepinda paiknevast äärest, millele oma lestadega toetudes tasakaalu hoidma pean. Ma ei tunne ennast seistes mugavalt ja see ei lase mul kogu keha piisavalt lõdvestada. Pinge tekitab pahameelt ja pärsib soovitud seisundi saavutamist.
Stardini on jäänud veidi alla kolme minuti ning hoolimata ebamugavast pingest jalgades, püüan lõdvestuda ja asendit kerelihaste abil korrigeerida. Ikka ja jälle kipuvad mu lestade kannad üle ääre alla libisema ja pean seda pidevalt oma kere- ja jalalihaste abil kompenseerima. Hoolimata häirivast pingest jalgades, keskendun süsteemselt hingamisele ja püüan jätkuvalt lõdvestuda. Peagi kõlavad viimased sekundid ning official top – mu sooritus algab.
Tõukan ennast seinast eemale, valin sobiva sügavuse ja alustan kiirendades õige tempo püüdmist. Püüan keskenduda lestade ühtlasele ja sujuvale liikumisele, samal ajal ülejäänud keha lõdvestatult hoides. Hoolimata sellest, et püüan lõdvestuda, tunnen juba 25 meetri peal, et mu jalgadest tulenev pinge on mu enesetunnet saboteerinud. Läbitud distantsi puhul peaksin ma ennast palju paremini tundma, ent täna on teisiti.
Sellel hetkel tundub 50-meetrine ots lõputu ja kruvib üles lisapinget. Püüan sellele mõttevälgatusele mitte alluda ning jätkan lõdvestunult, tihedalt ja madala amplituudiga lestade ühtlast liigutamist. Mõtetes üritan keskenduda ainult keha ning meelte lõdvestamisele ja lesta löögi tehnikale. Oluline on igat lööki tehniliselt korrektselt korrata… ja korrata… ja korrata, kuni tuleb sein. Siis ümber pöörata, kiirendada ja kõike taas korrata.
Peagi märkan T-tähe kujulist tähist, mis tähistab basseini lõppu. Ujutud on 50 meetrit ja on aeg teha sujuv ümberpööre. Alustan teise basseini pikkuse ujumist, mille lõpuni jõudmine annaks tulemuseks 100 meetrit. See oli distants mida tulin kahe lestaga ujumises püüdma. Selles osas ma allahindlust teha ei kavatsenud. Eriti peale eilset põrumist.. ei, täna mitte.
Ligikaudu 75 meetri peal tunnen, et süsihappegaasist tulenev pinge ja ebamugavus on muutumas üha rohkem talumatuks. See survestab tohutult ning mind valdab tunne, nagu mu pea tahaks kohe-kohe plahvatada. Eesmärk oli saada valge kaart ja ujuda vähemalt 100 meetrit, mistõttu liigselt riskida ei soovinud. Peagi jõudsin teisele poole basseini lõppu, puudutasin seina ja väljusin veest, kätega kindlameelselt rajapiirdele toetudes. Mõned sügavad hingetõmbed, prillid eest ja nägu puhtaks, vett suust pritsides kohtunikele lausudes: I’m okay! Paarkümmend sekundit peale kohtunike omavahel arutlemist näidatakse mulle valget kaarti. 100 meetrit sooritus on edukalt tehtud.
Antud distsipliinis saavutasin 38. koha. Lõviosa, kes mu ette jäi, olid monolestaga ujujad. Nendega konkureerimiseks polnud kahe lestaga mitte mingit võimalust. Küllap järgmiseks korraks on lood teisiti, hehe.
Hoolimata rahulolust kuulsin kuidas kriitiline meel targutas: “Oleks võinud paremini…” Oleks-oleks, aga vot täna läks nii. Sel hetkel toimus tohutu pingelangus. Teadmine, et rohkem pingutama ei pea, muutis mu keha hetkega justkui süldiks. Olin ennast piisavalt praadida saanud, nüüd oli lõpp.
Kuna kahe lestaga ujumine kuulub nüüdsest eraldi alamdistspliini alla, tõi kõnealune sooritus mulle Eesti rekordi. Noh, selline moraalne kirss tordi otsas. Vahel peab õnne ka olema.. selline lihtne ja lõbus lõpp mu kolmele sooritusele.
Kokkuvõte ja mõtted
Arvestades seda, et miks ma end Riia võistlustele kirja panin, läks kogu mu esimene võistlus väga hästi. Loen seda nädalavahetust õnnestunuks, hoolimata mõnest üksikust õppetunnist ja põrumisest. Sain oma kehalt ja vaimult väga palju tagasisidet. Eelkõige selles osas, et olen vaimselt tugevam kui seni arvasin ennast olema. Alati ei ole kriitilisel meelel ja sellel sisemisel kritiseerival häälel õigus. Vahel oleme tõesti tugevad ja rohkemgi veel. Siit saab ainult heade mõtetega edasi minna.
Peale võistlust võtsin aja maha ja veetsin kaks nädalat puhkereziimil, et taastuda sellest tempokast töö-trenn-töö rutiinist. On olnud palju tööd, rohkelt kohustusi ja palju treenimist. Samuti olen ennast uute harjumustega palju piitsutanud ning lisaks kogesin veidi aega enne võistlust ka kergemal kujul läbipõlemist. Otsustasin siiski võistlusteni ära pingutada ja peale seda hoo maha võtta. Nii nädalaks-kaheks, vastavalt enesetundele.
Distsipliin on tähtis, ent vahel kipume selle sisemise põleva leegiga ja liigse motivatsiooniga endale liiga tegema. Iga üks meist peaks tunnetama oma keha ja vaimu ning vastavalt sellele tegema strateegilisi järelandmisi. Samuti peab puhkuse prioriteet väga kõrgel olema. Vastasel juhul on vaid aja küsimus, millal pea ees vastu seina maandume ja läbipõlemisega tutvust teeme. Ja see ei pruugi meie tulevikuplaanidele ja motivatsioonile hästi mõjuda.
Oleme inimestena erilised just oma võimeka ja mitmekülgse aju tõttu. Tänu oma oskusele kasutada läbi ajaloo evolveerunud intellekti ja ratsionaalset mõtlemist, oleme tänaseks nii kaugele jõudnud. Kipume unustama, kust me tuleme ja milleks me võimelised oleme. Treenida ja pingutada on tore, väljakutsed ja eneseületused samuti, ent kõige selle aluseks on terve keha ning vaim. Ilma selle koosluseta ei toimu midagi. Kasutagem meie imelist keha ja selle võimalusi nutikalt ja väärikalt, nii nagu targale inimesele kombeks on.
Mis edasi?
Järgmiseks ootab mind taas sügavustreeningute jätkamine. No Limits rännak sügavusse jätkub ja juba 1. aprilli varahommikul lendan kaheks nädalaks Sharm El Sheiki treeninglaagrisse. Sellest kõigest kirjutan lähemalt juba siis kui kohale jõuan ja esimesed emotsioonid käes.
Tänutäheks
Soovin tänada kõiki, kes sellel teekonnal mulle toeks on ja mind igatepidi aitavad. Eesotsas minu pere, Jane Komp, Reinpaul ja Nordic Ehitus. Aitäh!
Hääd aega ja järgmiste elamusteni. Loodan, et oli kaasahaarav lugemine. Ilusat veebruarikuud.
