Tagasi Eestis
Paar nädalat tagasi sai läbi mu kevadine treeninglaager. Ikka ja jälle Egiptuses. Need kaks nädalat olid täis põnevaid ja keerulisi väljakutseid, et jõuda jälle sammu võrra lähemale oma eesmärgile. Hetked, mis tõid endaga kaasa erinevaid emotsioone, nii rõõmsaid kui masendavaid, õpetlikke ja arendavaid. Aeg, mis kasvatas ja pani palju peeglisse vaatama. Selles postituses jagan mõned möödunud treeninglaagri tähtsamad seigad ja õppetunnid.
Sportlik taassünd
Iga kord, kui saabun Egiptusest, on minuga midagi teisiti. Hoolimata tulemustest, mis nende kahe nädala vältel saavutanud, olen ma alati palju arenenud ja kasvanud. Võin julgelt väita, et eranditult alati. Vabasukeldumine lihtsalt on selline spordiala, kus füüsilise võimekuse kõrvalt areneme veelgi rohkem vaimselt ja mentaalselt.
Õpime oma hirme ületama, sügavamalt ja laiahaardelisemalt keskenduma ning kasvatame oma teadlikkust iseendast kui tervikust. Huvitav on see, et iga kord, kui veest välja tulen ja järjekordne treening tehtud, olen jälle mingis mõttes muutunud. Ja kui vahel inimesed imestavad, et miks ma sellise spordialaga tegelen, siis just see on üks nendest põhjustest.
Kuid nii nagu ikka, valitseb igalpool elus tasakaal – yin ja yang, must versus valge, negatiivne ja positiivne. Nii ka minul seekord, arenesin ja kasvasin – ent seda kõike millegi arvelt. Õppetunnid saadud ning neid on enesetunde ja peegelpildi arvelt raske mitte märgata. Nimelt saabusin Eestisse veriste silmadega, tuikavate ja lukus kõrvadega, väsinud meeltega ja vaimselt väga räsituna. Meelte aspektis oli see aeg üks raju rollercoaster.
Meri, rõhk ja sügav sinine olid teinud oma töö. Õppetund saadud ja järeldused tehtud. Sellel korral polnud areng mitte otseselt numbrites, vaid minu kui vabasukelduja kompetentsuses ja soorituste kvaliteedis. Vahel me otsime ja jahime pealiskaudseid näitajaid ning, kui me neid ei leia, siis pettume. See on vale, mis võib meid eksiteele viia.
Olin pidanud maha suure lahingu iseenda ja merega. Ootused, emotsioonid, ego ja argielu kohustused. Need on midagi, mis seostuvad inimloomuse ja meie tavalise argipäevaga. Tagantjärele mõeldes julgen tõdeda, et kõik need märksõnad kokku võivad selle spordiala puhul saada saatuslikuks. Selleks, et järgmine treeninglaager edukamaks kujuneks, pean õppima veel rohkem hetkes olema ja oma fookust koondada. Selleks, et taset kasvatada, pean kasvama ka sisemiselt.
Treeningutest ja tulemustest
Möödunud treeninglaagri sukeldumised möödusid väga arendavalt ja kindlasti mitte lihtsalt. Kuna olen sügavuse mõistes jõudnud juba arvestavale tasemele, siis kaasnevad sellega uued ohud ja piirangud. Mida sügavamale me sukeldume, seda rohkem hakkab meie füsioloogiat mõjutama rõhk ja sellest tulenevad riskid. See nõuab meilt veelgi keerukamaid ja tehnilisemaid sooritusi. Tõsisemaks muutuvad ka riskide tagajärjed ja nendega mentaalselt toimetulek.
Eelnimetatud riskidest siin postituses täpsemalt rääkima ei hakka, sest hetkel on selleks veel vara. Siiski luban, et teen sellest kõigest väga põhjalikult juttu, kui on õige aeg ja piisavalt kogemusi. Põhiliselt on need riskid seotud rõhu ja gaaside muutustega meie organismis. See seab meie sooritustele suuremate sügavuste puhul tõsisemad piirangud. Sellest tulevad ka uued ja suuremad riskid, mis meid treeninguid ja sukeldumisprofiile muutma sunnib. Kõik muutub veelgi tehnilisemaks.
Selleks, et sügavust treenides soorituste korduste arvelt ohverdusi ei peaks tegema ja igas trennis võimalikult palju sukelduda saaks, tegime mõned ümberkorraldused. Muutsime sukeldumisprofiili ehk teisisõnu simuleerisime sügavaid sukeldumisi madalamatel sügavustel. Selleks kohandasime tasakaalustamisega seotud protsesse. Näiteks, kui varem tõin keskkõrva tasakaalustamiseks vajaliku õhu kopsudest suuõõnde ja põskedesse 16. meetri peal, siis uue profiili korral tegin seda juba varem – 10. meetri peal. Vabasukeldumises nimetame seda protsessi laadimiseks, ehk charge‘iks.
Selleks, et sügavale sukeldumisel suuõõnes tasakaalustamiseks õhku jaguks, peab seda kõhulihaste abil kopsudest läbi kurgu suuõõnde suunama. Nii varume omale ülemistesse õõnsustesse õhku, et seda sügavuses kõrvade ja maski tasakaalustamiseks kasutada. Iga tasakaalustamisega kulutame me suuõõnest X hulgal õhku, mis lõpuks otsa saab. Selleks, et sooritust jätkata ja sügavust suurendada, peame suutma kopsudest suuõõnde õhku juurde liigutada. Lisaks peame oskama antud õhu hulka säästlikult ning osavalt kasutada.
Oskused, mis meid sügavale viivad
Need oskused on olulised ja kriitilised just nimelt vabasukeldumise puhul, ballooniga sukeldumisel on see kõik oluliselt lihtsam. Nüüd tekib küsimus, et miks see nii on? Ballooniga sukeldumisel hingame me pidevalt hapniku juurde, seega ei teki olukorda, et õhu hulk mida tasakaalustamiseks kasutame, meie õõnsustes otsa lõppeks. Mainin veel kord, et õhku kasutame me kahel eesmärgil: a) hingamiseks ja keha normaalseks talitluseks; b) rõhust tulenevate muutuste tasakaalustamiseks keskkõrvas ja maskis.
Vabasukeldumisel, ehk hinge kinni hoides sukeldumisel peame me oma kopsutäie piiratud õhuga täitma mõlemat eelnimetatud rolli. Just see ongi põhjus, mis sügavusse vabasukeldumise arengu keeruliseks ja omapäraseks teeb. Kõike seda peab tegema täpselt, olles samal ajal keskendunud ja teadlik ka kõikidest teistest protsessidest, mis soorituse vältel kehas toimuvad. Lisaks liidame sellele kõigele juurde põhilise nurgakivi ehk oskuse olla lõdvestunud ja rahulik, algusest-lõpuni, kogu soorituse vältel. See kõik moodustabki koosluse, mis on eduka ja sügava soorituse aluseks.
Erinevad sukeldumisprofiilid ja füüsikaseadused
Mida väiksemal sügavusel me õhku kopsudest suuõõnde liigutame, seda varem see ka otsa lõppeb. Teisisõnu kui me jõuame madalamal sügavusel laadimisega sama tulemuseni, kui sügaval laadides, oleme me paremaks saanud ja jälle sammu võrra edasi astunud. Olgu mainitud, et mida hiljem me kopsudest õhku suuõõnde liigutame, seda keerukamaks see suureneva rõhuühiku tõttu osutub. Rõhk surub kõik meie õhuruumid kokku ja see teeb õhu liigutamise keeruliseks. Näiteks peale 40 meetrit on selle teostamine praktiliselt võimatu, sest kopsumahust on eelnimetatud sügavusel alles vaid 1/5 ehk 20%. Rõhuühik sellel sügavusel on 5 ATM ehk ~5 BAR.
Kui 10 meetri peal laadimisega 70 meetrini jõuda, on see enam-vähem võrdeline, et 16 meetri peal laadimisega jõuda 90 meetri sügavusele.
Elus tuleb osata ei öelda
Nende kahe nädala lõpuks jõudsin uue sukeldumisprofiiliga 70.9 meetri sügavusele. Selle soorituse tegin kontrollitult ja teadlikult. Ainus hetk, kus oleks võinud proovida veel sügavamat sukeldumist, oli mu treeninglaagri viimane päev. Siiski otsustasin sellest tol hetkel loobuda, sest esimest korda elus pidasin seda tõesti pigem ohtlikuks. Vigastatud silm, pooleldi kinni ja kergelt tuikav kõrvakanal andsid mentaalselt piisava hoobi, et mitte riskida ja sellel hetkel lõpetada. Aeg sai otsa ja mis seal salata – mina ka.
Kes teab, mida see 10 meetrit sügavam, ehk 80-meetrine sooritus kaasa oleks toonud. Võib-olla oleks kõik hästi läinud ja uus isiklik ning mitteametlik Eesti rekord sündinud, võib-olla mitte. Numbrite külge klammerdumine võib õnnetult lõppeda ja halvima puhul hauda viia. Siinkohal tuleb meil kasuks võime ratsionaalselt ja kriitiliselt mõelda, mis sellistes olukordades suunab ja võimalikest ohtudest eemale hoiab.
Nii, et kui lähtuda kõigest sellest, kuidas mu treener mind mõtlema on õpetanud, oli ainuõige otsus tol hetkel ei öelda ja sooritusest loobuda. Viimase treeningu lõppedes ronisin ma veest välja elusalt ja tervena ning see pakkus mulle palju rohkem rõõmu. Oli aeg otsad kokku tõmmata, varustus kokku pakkida ja koju minna. Peale viimast trenni kalipsot seljast võttes torkas pähe mõte, et me teeme sporti kasvamise ja arenemise eesmärgil, mitte selleks, et ennast hukata.
Vigastatud silmad ja barotrauma
Meri on armutu ja tõsiasi on see, et füüsikaseaduseid me muuta ei saa. Kunagi arvati, et inimene ei ole võimeline üle 40 meetri sukelduma, sest siis pidanuks me rindkere lihtsalt rõhu tõttu sisse vajuma. See väide välistati mõni aeg hiljem, kui meie spordiala esimesed pioneerid sellest piirist siiski sügavamale sukeldusid. Sellest ajast alates on õpitud palju-palju uut meie keha võimekuse ning ellujäämisreflekside kohta.
Inimese füsioloogia muutus veelgi sügavamaks ja huvitavamaks. Selgus, et inimene on midagi rohkemat kui lihtsalt lihaga ümbritsetud skelett. Meie kehal on vapustavad refleksid ja füsioloogilised omadused, mis meid vee all paremini elus hoiavad. Ent kõik see nõuab teadliku lähenemist ja keha kui terviku täpset tundma õppimist. Kõik see võtab aega ja kiirustada siin ei saa. Vastasel juhul võime ennast vigastada ja halvimal puhul võivad need vigastused osutuda saatuslikuks.
Pealkirja juurde tagasi tulles pean tõdema, et sellel korral sain sõna otseses mõttes merelt peksa. Suutmatus keskenduda mitmele asjale korraga ning jälgida erinevaid protsesse väga täpselt, tõi kaasa barotrauma. Tulemuseks rõhu tõttu rebenenud silma veresooned, mis nägi päris kole välja ja on tänaseks paranenud mitu head nädalat. Õnneks ei kaasnenud sellega mingeid hälbeid silmanägemisel ja kogu trauma oli ebameeldiv pigem visuaalses mõistes. Kui Eestisse jõudes optometristi külastasin, soovitas ta mul sellest spordialast loobuda. Ma siiski keeldusin viisakalt.
Täpsemalt seletades oli spordi- ja sukeldumiskeeles tegemist sooritusveaga, mille puhul ebaõnnestusin täpse ja õigeaegse maski tasakaalustamisega. Mida sügavamale sukeldume, seda rohkem rõhk meie õhuga täidetud õõnsuseid kokku surub. Keskkõrv, mask, kopsud – need on põhilised õhuruumid, mis rõhust tulenevale muutusele alluvad. Nii nagu peab kõrvasid tasakaalustama, peab seda ka maski puhul tegema (juhul kui sukeldume maskiga).
Võrdluseks toon veel ühe näite, et päris tavaliste ujumisprillidega sukelduda tegelikult ei saagi, sest õhuruume, mis silmade ümbrusesse jäävad, on võimatu tasakaalustada. Nimelt puudub võimalus õhku juurde suunata, sest erinevalt maskist, puudub ujumisprillidel ninaga ühendus. Maski puhul on nägu ja nina ühe õhuruumiga ühendatud ja seega on võimalus nina kaudu seda õhku maski õõnsusesse vajadusel juurde puhuda.
Maski tasakaalustamine on teoreetiliselt lihtne tegevus – lihtsalt puhu ninast maski sisse õhku ja ongi tasakaalustatud. Kui me seda toimingut ei tee või siis õhku liialt vähe maski suuname, imeb mask ennast vastu nägu vaakumisse ja selle tulemusena rebib lõhki kõik pindmised veresooned. See viga tõigi kaasa sinised silmaümbrused, verised silmavalged ja verevalumites silmalaod. Kerge vaakumi puhul ei ole vigastus kohe ilmnema ning olukord piirdub pigem ebamugavusega. Mida suuremaks muutub vaakum, seda suurem tõenäosus on, et endale viga teeme.
Olgu mainitud, et ma ei sukeldu nendele sügavustele esimest korda ning tegelikult tean täpselt, kuidas ja mis tegema peab, et sellistest riskidest hoiduda. Paraku on eksimine inimlik ja üks lahutamatu osa inimloomusest. Seda kõike saab vältida, kui oleme oma sooritustega täpsed ja konkreetsed. Meie spordialas on oskus hetkes viibida kriitilise tähtsusega. Sellel korral oli mu tähelepanu hajutatud ja suunatud teistele detailidele ning nii oli ka vigastusele uks avatud. Mis teha, ikka juhtub.
Nõnda juhtuski ja nii tegingi ühel treeningul eelnimetatud vea. Ma ei suutnud maski suunatud õhu hulka täpselt tunnetada ja sellest jäi põhja jõudmiseks väheseks. Kõigele tagatipuks pani olukorrale punkti tõsiasi, et ma ei suutnud oma sooritust õigel ajal lõpetada ja läksin ka sellega üle piiri. Sellest õhust oli ilmselgelt vähe ning põhja jõudes tegi maski vaakum oma töö. Kuna esimesest eksimusest oli silm hell ka järgnevatel päevadel, siis iga uus ja kasvõi kerge eksimus võimendas vigastust. Treeninglaagri lõpuks ja peale kõige sügavamaid sooritusi olidki tulemuseks vigastatud veresoontega silmad.
Kohtumine vaalhaiga
Vahelduseks midagi positiivsemat ka. Nimelt teisel treeningnädalal õnnestus meil Marco ja Sergheyga kohtuda väga majesteetliku olendiga – noore vaalhaiga. Kohalikud räägivad, et mõni sukelduja ootab sellist kohtumist aastaid, enne kui õnn naeratab. Mõni siin olevat isegi seda kohtumist 10 aastat oodanud, ent sedagi tulutult. Selle kohta võib vist tõesti öelda, et tuleb lihtsalt olla õigel ajal ja õiges kohas ning natukene peab õnne ka olema.
Kuigi vaalhai, kellega me kohtusime, oli veel noor ja tema pikkus võis olla umbes ~4 meetrit, tekitas see siiski väga võimsa elamuse. Olgu öeldud, et vaalhai liigitub kalaliikidesse ning lisaks hoiab rekordit kõige suurema mitteimetajast selgroogsena. Maailmas on seni kõige suuremaks vaalhai pikkuseks öeldud 12,64 meetrit, kaaludes umbkaudu 21,5 tonni. Nii suurt kala nii naljalt ikka ei kohta.
Meie suur sõber viibis meie läheduses kokku ligi poolteist tundi, ujudes ja tiirutades enamuse ajast nii 10-15 meetri sügavusel. Tundus, et ta oli meist ja meiega kohtumisest sama palju huvitatud, kui meie temast. Koos vaalhaiga võis näha ka üpris pirakaid tuunikalasid, kes samuti meie läheduses tiirutasid ja endast korduvalt märku andsid. See kõik oli minu jaoks uskumatu ja kirjeldamatu kogemus. Erilist emotsiooni tekitas temaga üksteisele silma vaatamine, see oli midagi, mida on raske kirjeldada ning sõnadesse panna. Hetkeks tundus, et aeg jäi seisma ja nagu oleksingi vee alla kuulunud.
Kokkuvõte ja tulevik
Elus, terve ja tagasi Eestis. Tänaseks on möödunud kõnealusest treeninglaagrist paar nädalat ning mul on olnud piisavalt aega, et mõelda kuidas ja mis edasi saab. Praegu olen suunanud oma tähelepanu ja energia sellele, et tagasi rutiini ja töörütmi saada. Eestisse saabudes ootas mind ees parajalt kiire ja kaootiline aeg, mis tekitas palju stressi ning meelehärmi. Mõned kiired otsused ja ümberkorraldused töökohustuste osas ja peagi loksus kõik paika.
Praegune plaan on esialgu mõned nädalad vabalt võtta ja taastuda. Puhata ja mõni aeg sukeldumisega seotud tegevustest eemal olla. Olen otsustanud mai ja juuni kuu rahulikumalt võtta, sest möödunud talv oli kuidagi väga rõhuv, nii kehale kui vaimule. See andis tegelikult juba tunda Egiptusesse saabudes ja isegi sealt lahkudes. Taastumine on vajalik, et valmistuda eesootavateks väljakutseteks, mil treenimine taas suure osa mu vabast ajast võtab.
Puhkamise kõrvalt on endiselt mõned kohustused, mis vajavad täitmist – need on kool ja töö. Selleks, et nendega kenasti rea peale saada, pean selleks perioodiks treenimise sageduse madalamaks võtma. See aga ei tähenda, et ma trennist täielikult loobuksin, pigem treenin vähem kui mu rutiinne nädalaplaan muidu ette näeb. Ilma spordita on raske kui mitte võimatu elada. Liigutama peab, kasvõi natukene.
Samm edasi ettevalmistuses
Niipea kui tunnen, et olen mõnede kiirete kohustustega ühele poole saanud, on aeg treeningute intensiivsust tõsta ja alustada ettevalmistustega tulevaseks sügiseks. Nii, et tänase plaani järgi on intensiivsed kuud juuli kuni oktoober. Novembris olen taas Egiptuses ning siis tahan olla vaimselt ja füüsiliselt väga heas vormis ning valmis suureks sammuks edasi. See pole ootus, vaid tulevase treeninglaagri eesmärk.
Kuna minu teekond vabasukeldumises on tänaseks väga tõsiseks kujunenud ning sügavale jõudmiseks vajaliku vormi treenimine nõuab täpseid teadmisi, jõudsin järeldusele, et edaspidi vajan ettevalmistuse osas abikätt. Pean silmas just füüsilise vormi ettevalmistust. Paar nädalat tagasi sain oma healt sõbralt väärt tutvuse – maailmapildis suuri tegusid teinud vabasukelduja ja treeneri kontakti. Nii plaaningi alustada oma füüsilist ettevalmistust eesootavaks sügiseks koos tema abiga.
See on mulle sellel teekonnal väga suureks toeks ja suunaviidaks, sest kui sügavuse ja vabasukeldumisega seotud oskuste arendamisel on mul treener olemas, siis kõiges, mis seotud teadliku treenimisega füüsilise vormi saavutamiseks, mul treener puudus. Kõik ülejäänud kodutöö ja ettevalmistus on ainult minu enda teha ja realiseerida. Kindlasti saab see uus etapp olema jälle põnev, hariv ja kindlasti mitte lihtne. Aga nagu olen varem maininud – tõsine töö ei peagi olema lihtne ega lõbus. Mis siin salata, elevus uue väljakutse osas on suur. Ootan kõike seda huviga.
Lõppsõna
Nii nagu postituse alguses mainisin, on iga treeninglaager minus kaasa toonud teatud muutused või kasvu. Iga kord kui laagrist koju naasen, keerlevad mu peas uued järeldused ja mõtted. See kõik tuleneb treeningutest ja hetkedest, kus ma väga palju iseendaga omapäi olen. Sellel korral polnud midagi teisiti ning kõik need hetked tõid taas mu pähe huvitavad mõtted.
Misiganes teekonna me oleme valinud, peame arvestama asjaoluga, et mida kõrgemale ronime, seda suurem kipub eksimuse korral olema kukkumine. See kõik kuulub teekonna juurde ning just seetõttu on see midagi, millega peame juba eelnevalt ette arvestama ja vaimselt toime tulema. Nii valmistame ennast mentaalselt ette reaalsuseks, mitte iluusiooniks.
Peale mõningaid järeldusi olen jõudnud arvamusele, et selleks, et õppida leppima ja kohanema võimalikke ebamugavustega, tuleb õppida nägema valgust ja varju mõlemat. Ainus viis siin elus kindlust leida, on leppida selle ebakindlusega. Sport on elus äärmiselt õpetlik ja kasvatav tegevus, mis toob tihtipeale endaga kaasa palju rõõmu ja häid emotsioone. Lisaks on igasugune liikumine kasulik meie vaimsele ja füüsilisele tervisele. Misiganes see spordiala ka poleks – kõik sportlikud tegevused loovad meile peegelduse meist endast, kõigest sellest, mis meie sees tegelikult toimub. Olgem enda vastu ausad ja kasutagem seda tagasisidet tänulikult, see on hea hüppelaud ka teisteks arenguteks.
Kui unistad, ära unusta realistiks jääda
Inimene, kes ei julge ette võtta teekonda, milles võib juba eos näha ebamugavusi ja väljakutseid, ei jõua tõenäoliselt kunagi kaugele. Öeldakse, et tark õpib teiste vigadest ja rumal enda vigadest. Lolliga on üldse lood teisiti. Meie ajastu probleem on selles, et kõik tahavad olla targad aga rumalust julge keegi tunnistada. Ent me ei saa olla targad, ilma, et selleni oleksime kord kuidagi jõudnud. See aga omakorda tähendab, et teatud hetkedel oma elust olemegi rumalad ja see on normaalne, sest elu ongi pidev arenemine ja kasvamine – lollist rumalaks ja rumalast targaks. See ongi elu ja kasvamise mõte, ehk pidev ja jätkusuutlik areng paremaks inimeseks.
Õppigem hindama oma elu adekvaatselt ja reaalselt, püüdes ammutada ausat tagasisidet erinevatest tegevustest, olgu selleks sport või muu väljakutse. Oskus tõele näkku vaadata loob tugevad alused sisemiseks kasvuks. Tihtipeale on nii, et meie sisemine areng ja väljakutsed väljenduvadki just seest väljapoole. Nii, et kui tahame, et elu meie ümber muutuks, võiksime kõigepealt alustada nende muutustega iseendast ja enda seest. Mina arvan, et nii loksub ka kõik muu paika.
Tänutäheks
Soovin tänada kõiki, kes sellel teekonnal mulle toeks on ja mind igatepidi aitavad. Eesotsas minu pere, Jane Komp, Reinpaul, Nordic Ehitus ja Holo.ee. Aitäh!
Head teed ja tugevaid tegemisi, hea lugeja ning kaasaelaja.
