Tagasi sinises
Nädal tagasi saabusin Egiptusesse, et jätkata oma treeningutega ja liikuda edasi saja meetri suunas. Täna möödus minu esimene vaba päev. Magasin kaua, lugesin raamatut ja viibisin rannas päikese käes.
Minu esimene nädal osutus väga edukaks ning hea töö tulemusena jõudsime 6. treeningu lõppedes taas sinna, kus möödunud kevadel pooleli jäime – 70 meetrini. Kõike seda teadlikult ning enesekindlalt. Hea algus julgustab ning annab rohkem enesekindlust kõigeks selleks, mis meid alles ees ootamas. Let’s go!
Harjutamine teeb meistriks
Kui ma möödunud reedel Sharmi maandusin ja esimese öö ära magasin, oli meil Marcoga kohe laupäevaks kohtumine kokku lepitud. Teadsin kohe, et kui ma siia jõuan, tahan enne treeningutega alustamist põhjaliku kontrolli teha, et kas kõik ettevalmistused on ennast õigustanud. Mõte seisnes selles, et kontrollida ära kõik minu kodus ehk Eestis kuivalt sooritatud harjutused, mis võimaldaks mul rõhuga hakkama saada ja sügavuse meetreid edaspidi suurendada. Olin veendunud, et see on nende kolme nädala nurgakivi, mis võimaldab eesootavaid treeninguid paremini suunata ja üles ehitada.
Kõnealuse kohtumise käigus (meie nimetame tasakaalustamise jms. seonduvaid harjutusi kuivaks trenniks) näitasin Marcole ette kõik harjutused ja erinevad osavusega seotud protseduurid, mida sügavuses tasakaalustamiseks vaja on. Harjutused õhupalliga, pudeli veega ja toruga, mida nimetame luigeks – need kõik on väga vajalikud ja elementaarsed tööriistad, mida võiks vajada iga sügavusse pürgiv vabasukelduja.
Meie kohtumise tulemus oli meile mõlemile rohkem kui rõõmustav, sest Marco jäi sooritatud harjutuste tulemustega väga rahule. See oli minulegi äärmiselt vajalik ja tervitatav emotsioon, mis tekitas palju enesekindlust ning julgust. Kõik see, mille nimel ettevalmistuste näol vaeva olin näinud, oli ennast lõpuks ära tasunud. Olime positiivselt meelestatud ja üsna kindlad, et ees ootavad intensiivsed ja edukad kolm nädalat.
Tugev algus
Niipea, kui aeg jõudis nende kolme nädala planeerimiseni, oli Marcol juba oma nägemus paigas. Esimesel nädalal kokku 6 päeva treeninguid ning 1 päev puhkamiseks. Siis edasi jätkame taktis 3 päeva treeninguid ja 1 vaba. Esimese nädala intensiivsuse mõte oli luua lühikese ajaga võimalikult tugev adopteerumine sügavusega ja hea vorm eesootavaks järgmiseks treeningnädalaks. Kõik selleks, et suudaksime juba järgmised kaks nädalat keskenduda ainult tugevale ja suurele arengule.
Esimesed kolm päeva tegime me trenne FIM* distsipliinis, mis kujunesid väga nauditavaks ja mõnusaks. Kõige esimene päev andsid sukeldumised 40+ sügavustele hästi tunda ning seda peamiselt rindkerel. Tänu sellele ei olnud sellel päeval sukeldumised just kõige parema enesetundega, ent sellegi poolest tugevad ning kindlad. Teisel päeval oli rõhu ja sügavusega sõbrunemine juba parem ning kolmandal päeval veelgi mugavam.
*FIM – distsipliin, mille puhul sukeldutakse sügavusse kätega mööda köit alla tõmmates.
Kolmandal päeval võtsime kasutusele ninaklipi ning eemaldasime maski. Ninaklipiga sukeldumisel on omad eelised, juhul KUI sellega ennast mugavalt tunned ja ära harjud. Nimelt maskiga sukeldudes on miinuseks vajadus tasakaalustada maski õhuruumi, millega omakorda kasutame ära õhku, millega võiksime võita lisameetreid, kui kasutaksime seda hoopis tasakaalustamiseks. Seega maskilt üleminek klipile oli minu jaoks küll esimesed sooritused natukene uus, mis peagi asendus hea tunde ja naudinguga.
Kuigi esialgu võib tekitada ebakindlust see, et me ei näe palja silmaga vee all ning kõik on praktiliselt väga ähmane, siis tegelikult on see tunne äärmiselt nauditav. Miks? Kõik need aistingud, mis tekivad vee kokkupuutest meie näoga, aitavad meil veega paremini üheks sulanduda. See aga omakorda tekitab ühtsuse tunde ning aitab lõdvestuda. Puhas ja nauditav tunne, mis on midagi erilist. Praktiliselt olematu nähtavuse puhul tuleb lihtsalt endas kindel olla ja ennast usaldada.
Isiklik rekord (FIM)
Kogu selle naudingu arvelt tegin ma kolmandal treeningul oma FIM distsipliini isikliku rekordi, milleks oli 55 meetrit. Ausaltöeldes oli see midagi väga nauditavat – lõdvestunud, rahulik ja eemale triiviv sukeldumine. Nii hästi on meeles see, et niipea, kui ma jõudsin vabalangemise faasi ja lõdvestasin kogu oma keha ning suunasin fookuse tasakaalustamisele – trippisin ma täiesti ära ning ei tunnetanud isegi seda, kui ma põhjaplaadini jõudsin ja peaga vastu seda põrutasin. Tol hetkel ma võisin tõesti sellesse seisundisse justkui igaveseks jääda. Päriselt ka oli kaif.
Peale kolme päeva FIM treeninguid alustasime uuesti No Limitsi distsipliiniga. Esimesed päevad lihtsad ja tehnilised sooritused, et kõiki protsesse ja järjekorda meelde tuletada. Seejärel alustasime järk-järgult sügavuse suurendamist ning kolmanda päeva lõpuks jõudsimegi 70 meetri peale. Puhtalt ja täielikult soorituse üle kontrolli omades. Hea punkt pikale nädalale!
Uude nädalasse
Peagi on esimene vaba päev õhtus ning nõnda ma siis leidsingi aega, et lühidalt jagada oma mõtteid ja muljeid oma esimesest nädalast siin Egiptuses. Tegelikult olen ma peale sukeldumisi päris väsinud ja kui aus olla, siis tõesti pole ühelgi päeval piisavalt tuhhi leidnud, et väikest ülevaadet kirjutada. Aga selleks vaba päev ongi, et puhata, mõelda loominguliselt ja nö kõike seda infot oma alateadvusega töödelda.
Homme juba uus päev ja uus treeningtsükkel. Loodetavasti sama edukas ja tugev nädal, kui seda olid möödunud 6 päeva. Tõmban tänaseks otsad kokku ja soovin kõigile tegusat arginädalat. Tsau!
Tänutäheks
Minu tegemisi ja eesmärgipõhist liikumist aitavad ellu viia väga tähtsad ja head inimesed, kes on täna minu suurtoetajad sellel teekonnal: Reinpaul OÜ / Paul Tiisler ning minu hea sõber Jane Komp. Lisaks soovin tänada oma venda Kristot, Holo.ee meeskonda ja Priidik Kasakut. Aitäh ja suur austus Teie pihta. Koos teeme suuri tegusid!
