Vaim valmis
Kui teine nädal saabus, oli tunne hea ja ettevalmistused eelmiselt nädalalt positiivses võtmes üle toodud. Peagi algas intensiivne töö No Limits distsipliinis, kus eesmärk oli harjutustega edasi liikuda ja sügavust eesmärgi suunas suurendada.
Teisel nädalal tegime kokku 5 sessiooni (3 trenni, 1 vaba, 2 trenni) millest kõik osutusid äärmiselt nauditavaks. Esmaspäevast kuni kolmapäevani töötasime 70 kuni 75 meetrit soorituste juures. Nädala alguses võisin täheldada mentaalses plaanis suurt survet kuna kõnealusel nädalal oli suur roll kogu laagri õnnestumises.
Selleks, et teha samm edasi, pidin teisel nädalal jõudma sooritustega 80 meetrini. See oli verstapost tasakaalustamise ja minu oskuste hindamiseks. Selleks, et seda tulemust saavutada, oli vaja kõigepealt ennast 70 meetri peal hästi ja enesekindlalt tunda, mis teisisõnu tähendab seda, et kõik sooritused pidid õnnestuma ühtselt, kindlalt ja justkui standardina.
Iga sooritus selliste sügavuste puhul nõuab kõikides tasakaalustamisega seotud etappides väga süvitsi keskendumist. Paraku on mentaalne pool just see, mis hakkab pikema aja puhul mõjutama meie und, tujusid jne. Mida rohkem me surve all oleme ja kõike maksimaalselt teha püüame, seda rohkem me oma jõudu kulutame. Nii saabusid siis mängu rasked hommikud, mõnevõrra unetud ööd ja mis seal salata – natukene ebakindlust.
Neljapäeval oli kõnealuse nädala esimene puhkepäev ning tol päeval vette ei roninud. Magasin kaua, puhkasin. Põhimõtteliselt ei teinud mitte midagi. Aga! Selle aja vältel pea puhkas ja alateadvus tegi tööd info talitlemisega eelmistest päevadest. Kõik oli nii nagu peab ja nauditava ärevusega ootasin reedet, et taas vette minna ja jätkata.
Hommikud, mis erinevad
Reede saabuski ja ärkamine oli pikk. Mõtete virrvarr oli peas täpselt seni kaua, kuni hommikul söögilauas lusikatäie kellogseid omale suhu pistsin. Siis hakkas vaikselt elu pihta ning mõte tööle. Hommikuti pean targalt sööma ja see kõik peab jääma nii 2 h ajavaruga enne trenni.
Tavaliselt söön väga vähese piimaga kellogseid, mõned viilud mangot ning kuidas kunagi, vahel ka ühe keedetud muna. Selle kõige kõrvale joon tavalist vett või teed. Lihtne, lollikindel ja seni pole alt vedanud. Äärmisel juhul olen oma trennid ära ajanud ka kahe banaani ja mõne pähkli toitel. Seda juhtudel, kus hommikud on mingil põhjusel väga raskeks osutunud ning olen sööma mineku ajast magamiseks lisa võtnud.
Treeningueelstel hommikutel meeldib mulle peale ärkamist omaette olla. Võtta aega, süüa, mõelda oma mõtteid ning keskenduda sellele, mis parasjagu mingil päeval ees ootab. Selle aja jooksul mõtlen ma läbi päevakava, püüan häälestada oma hoiaku ja mentaalse poole. Nii loon hommikul oma päeva vundamendi, mis on edukaks trenniks elementaarne.
Siinus ja trauma
Teise nädala sisse mahtus ära ka ebamugavaid hetki. Ninaklipiga sukeldumisel toome teatud sügavusel suuõõnde õhku, mida hoiame endaga kuni põhja välja (tasakaalustamiseks). Kui põhjast üles pinnale liikudes vahepeal õhku kuskilt välja ei lase, või ninaklippi ära ei võta, ei pääse õhk ninaõõnest ja siinustest vabalt liikuma. Sellisel juhul võib õhk nendes õõnsustes liikuda väga jõuliselt ning tuua endaga kaasa midagi ebameeldivat, nt. väikesed vigastused ja verejooksud.
Nii juhtuski ning laupäeval tegin oma siinusele natukene viga, mistõttu tuli peale pinnale jõudmist suust koos süljega verd. Esialgu ehmatas natukene ära, sest kahtlustasin koheselt kopsude barotraumat (squeeze). Rääkisin sellest ka Marcole ning võtsime hetke rahulikult, et olukorda jälgida. Hakkasime sümptomeid kaardistama, et veenduda võimaliku kopsude barotrauma tegelikkuses. Esialgu pinnale tulekust tekkinud uimane enesetunne ja peopesale sülitatud veri ei jätnud justkui palju ruumi, et mis juhtus.
Peale mõningaid minuteid kosumist ja jälgimist saime koos aru, et kopsudega see olukord õnneks seotud siiski ei olnud. Peagi vasakus kõrvas tekkinud kerge valuaisting andis mõista, et tegemist oli siinuse ja kõrvaga seotud väikese traumaga, mis tõenäoliselt suure rõhu muutuse tõttu tõi kaasa limaskesta veritsemise. Rõhk lihtsalt tegi oma töö ja surus takistused (nt. tatt) läbi kanalite avauste suunas välja. Naljaga pooleks – tegi puhta töö.
Peab tõdema, et paranoia selle võimaliku vigastuse osas kestis tervenisti kaks päeva, siis mängis see päris omajagu rolli ka mentaalselt. Kuigi olin ratsionaalselt välistanud enamuse kopsutrauma sümptomitest, ketras mõte paratamatult selle ümber edasi. Kui tegelikult olekski tegemist olnud kopsu sisemise vigastusega, oleks iga järgnev sügavale sukeldumine võinud luua eluohtlikud tüsistused ja vigastused. Edaspidi eemaldasin ninaklipi enne pinnale tulekut ja sellega laabus ka siinusest pärit häda.
80 meetrit
Nädala lõpuks oli meil mitmeid kordi kindlalt 70 meetrit käidud ning loogiline tundus edasi liikuda, et astuda uude tsooni ja avastada, mis nõrkuseid see endaga esile toob. Oli aeg sügavust suurendada.
Reedene trenn tõi kaasa 80 meetrise soorituse, mis kindlasti polnud lihtne ja nõudis tugevat keskendumist. Ma ei saa öelda, et see mul kehaliselt palju oleks nõudnud, vaid pigem võttis lõviosa mu energiast ja tuhhist just nimelt mentaalne osa – igale väiksele detailile keskendumine ja kehas toimuvate aistingute jälgimine. Ent tehtud ta sai.
Nüüd oli aeg seda korrata, et veenduda ja välistada, et esimene sooritus pooleldi õnne pealt ei tulnud. Mõte seisnes selles, et välistada ära mitteteadlik tegevus ning veenduda, et sooritus oli kontrollitud ja täpselt teostatud. Nii siis saabuski laupäev, et võtta end taas käsile ja sooritust korrata. Kõik läks plaanitult ning sooritus õnnestus ka laupäeval.
Aeg muutusteks
Nädala lõpp tõi meile kaasa uue suuna ning muutlikud tuuled. Aeg oli teha samm edasi ning muuta seadistust. Kolmandal nädalal sukeldume püstises asendis (Head up) ning sellega ühtlasi toimubki viimane samm 100 meetri suunas. See nädal on täis põnevust, närvikõdi ja taustalt ligi hiilivat väsimust.
Jäänud on vähem kui 7 päeva ning nüüd tuleb targalt tegutseda, sest ajaline surve hakkab ootuste osas alateadvusega vastu mängima. Tuleb ennast tagasi hoida, keskenduda ning teha kõike täpselt nii hästi, nagu varem. Ei paremini ega halvemini. See võib kõlada küll keskpäraselt, ent just see ongi olnud meie eduka liikumise strateegia ja nagu näha – toimib.
Kogu arengu vältel tuleb kaardistada kõik nõrkused ja vead, seejärel nendega teadlikult tegeleda. Kui need vead on eemaldatud, avaneb uks ja toimub areng. Puhtalt numbritele keskendudes ei jõua selle alaga paraku kuigi kaugele. Mina leian, et tuleks keskenduda detailidele, soorituste kvaliteedile ja nende veatule kordamisele.
Kõike tuleks teha teaduslikult ja pigem isegi matemaatiliselt. See on midagi, millele reaalselt tugineda saame. Teisisõnu – kui viiest korrast õnnestub viis, siis võime pigem kindlad olla, et saame edasi liikuda. Kui viiest korrast õnnestub kolm, siis ei saa väita, et oma sooritusi kontrollime – tuleb veel harjutada. Pean tõdema, et me sukeldume täna tõesti väga suurtes sügavustes ning siin riskide võtmine ei jäta palju ruumi teadmisele, et mis see endaga kaasa tuua võib.
Teeme sporti teadlikult ja tehniliselt, sest nii oleme jätkusuutlikud ka homme arenema. Ja mis saab olla parem ja rohkem rahuldust pakkuv, kui pidev areng isiklikul tasandil.
Järgmiste juttudeni ja kuulmiseni!
