Vaga vesi, sügav põhi
Kell on 7:30, kui mu kõrvus kõlab äratuskella helin. On neljapäeva hommik, kardinate vahelt paistavad sisse üksikud eredad päikesekiired, mis annavad mõista, et uus päev siin Egiptuses on alanud. See ei ole tavaline argipäev või lihtsalt puhkus päikese all – see on päev, mil mind ootab ees mu viimaste aastate suurim väljakutse. Täna proovin ma sukelduda hinge kinni hoides 100 meetri sügavusele ja see mõte on minuga olnud terve möödunud öö. On aeg ärgata ja valmistuda.
Veel eelmisel õhtul vaevlesin ärevate mõtete ja erinevate nägemuste küüsis, et mis kõik juhtuda võib ja kuidas sellest sisemisest survest hoolimata keskenduda suudaksin. Need mõtted keerasid mu psüühika sassi ja seda peegeldasid ka möödunud öö ning unenäod.
Mulle meenub kummaline olukord, kui ma öösel üles ärkasin ja oma sõrmi ei tundnud. Need olid justkui külmunud, täiesti tundetud – surnud. Unesegaselt ja justkui siin-seal olles võtsin suuna vannitoa poole. Nii kummaline kui see ka ei ole, keerasin kraanist kuuma vee jooksma, et sõrmesid sulatama hakata. Küllap nägin unes midagi jäätumise või külmaga seoses ja seda juhtus öö jooksul lausa kaks korda. Olin kõige ees ootava tõttu ikka väga närvis.
Hoolimata nendest seikadest ja unesegasest mässamisest õnnestus mul siiski välja puhata ja tundsin ennast hommikul üllatavalt hästi ja energilisena. Hüppasin voodist püsti, tõmbasin maast-laeni akendel kardinad eest. Päikene täitis ja lämmatas kogu hämara toa ülevoolava päevavalgusega. Sümboliseerigu see tänase päeva ja tegemiste energiat. Oli aeg pesemas käia, riietuda ja sööma minna.
Tossud jalga, haaran kapilt päikeseprillid ja võtan võtmed. Ahjaa, kõrvaklapid, need on täna eriti olulised. Haarasin klapid, panin need kõrva ja isoleerisin ennast ümbritsevast maailmast, saatjaks oma valitud pleilist, mis koosnes sügavatest ja eemale trippivatest india toonidest. Veel sügavamaks ettevalmistuseks oli mul üks ja eriline lugu, mis mind alati sobivasse seisundisse aitas viia (aitäh, Shalini!). Keerasin toa ukse lukku ja suundusin hommikusöögile.
Tee nii, kuidas toimib
Ma ei teinud selle hommikusöögi vältel mitte midagi teisiti kui tavaliselt. Sõin täpselt nii nagu igal varasemal hommikul. Menüü ja kogused olid tavapärased. Otsustasin süsteemseks jääda ning täna ennast ja oma keha mitte millegi uuega üllatada. Pidin kindla peale välja minema ja järgima seda, mis varasemalt toiminud oli – kolm viilu melonit, tass teed ja väike ports maisihelbeid. See oli piisavalt ergutav eine, mis andis mulle sobiva koguse energiat. Selle portsjoni järel valdas mind alati kerge ja mugav tunne, mis ei saboteerinud mu sooritusi.
Kohe pärast hommikusööki suundusin kergele jalutuskäigule. Mul oli vaja liikuda. Pidin endaga tõtt vahtima ja püsima rahulik. Kõndisin mööda rannajoont ja vaatasin merd. Inimesed alles ärkasid ja rand oli tühi. Olin ainult mina ja mu mõtted. Tunnet, mis mind seal valdas, on keeruline sõnadesse panna. Seda saaks edasi anda vaid tundena.
Keha ja vaim teadsid, et ees ei oota sada kätekõverdust või maraton – see oli midagi muud, midagi äärmusliku ja ekstreemset. Iga astutud samm oli sellel hommikupoolikul täpne ja korrapärane. Ka minu hoiak oli tõsine, rüht korrektne ning pilk terane. Kõndisin nii, nagu kannaksin silmaklappe. Olin keskendunud ja vaoshoitud. Tagantjärele tarkusena mõistan, et see hoiak aitas mul olukorda kontrolli all hoida ja oma mäslevaid meeli taltsutada.
Pane end valmis
Paar tundi oli möödunud. Olin jõudnud ära teha igahommikuse venitamise. Samuti oli olnud aega peeglisse põrnitseda ja iseendaga tõtt vahtida. Küllap ähvardasin oma deemoneid ja lugesin neile sõnu peale, et hoidku nad täna suure kaarega eemale – see on minu päev ja ma olen seda kaua oodanud.
Olin jõudnud sukeldumiskeskusesse ja nüüd oli aeg ennast ette valmistada. Kontrollin varustust, et kõik olemas oleks ja ma midagi maha ei unustaks. Võtan kõrvaklapid ära, pistan need seljakotti. Muusikast, mis mu meeleolu suunas ja keskenduda aitas, jäi järele vaid vaikus, mis kohe asendus eemalt kostva saginaga ja itaallaste valju kõnega. Hoolimata sellest ei kaotanud ma hetkekski keskendunud olekut. Ma olin tõesti omadega täiesti in, tagantjärele on seda nauditav ja võimas meenutada.
Ninaklipp, sukeldumiskell, lanyard, kaelaraskus … check. Kõik olemas ja olen valmis, nüüd on aeg kalipso selga tõmmata ja vaikselt liikuma hakata. Mõne minutiga olengi riietunud ja valmis. Eemal näen Marcot, kes kontrollib hapnikuballooni rõhku ja täituvust. See tekitab turvatunde, sest just see on minu sukeldumisel tehniliselt kõige tähtsam detail – sellest tulenev hapnik täidab spetsiaalse õhukoti, mis mind sügavalt vee alt taas pinnale veab.
Tehnilised riskid
Tehnilised nüansid ja probleemid, võimalikud riskid, need on midagi, millest ei saa üle ega ümber. Mõtlen nendele detailidele tegelikult palju ja suurem osa halbadest unenägudest tulevad just nendest mõtetest. Kui midagi ei tööta nii nagu peab, siis võib see suure tõenäosusega kaasa tuua halvima – uppumise. See, kas ma omal käel tänase vormi juures 100 meetri sügavuselt üles jaksaksin tulla, on suure kahtluse all. Tõenäoliselt mitte. Pole proovinud, ja kui aus olla, siis ainus kord, mil ma seda prooviksin, olekski olukorras, kus mul muud valikut poleks.
Olgu mainitud, et No Limits distsipliinis sukeldutakse reeglina sügavustesse, kuhu omal jõul sukelduda ei suudeta. See ütleb vast kõik.
Platvormile
Oleme valmis. Peagi tuleb riietusruumist ka Loic, kes täna meiega koos platvormil on ning turvab minu sooritust koos Marcoga. Tundub, et kõik on tehtud ja oleme valmis platvormile liikuma. Läksime.
Kõnnime sukeldumiskeskusest välja, vaikselt ujuvsilla poole, kus vette ronime ja siis veel viimased 100 meetrit omal jõul platvormini ujuma peame. Kõik on rõõmsad, aga tõsised. Marco kõnnib rahuliku sammuga, on näha, et ta on keskendunud. Ta on täna teistsugune. Loic, pikk Šveitsi munk meie kõrval, positiivne ja äärmiselt rahulik. Ta on munk, päriselt. Nagu päris munk, kes tegeleb meditatsiooniga ja inimeste õpetamisega üle maailma. Lisaks sellele on ta oma teekonda rikastanud veel ühe väljakutsega – vabasukeldumisega. Ta on pärit Šveitsist ja ta on samuti vabasukeldumise instruktor, kelle nimel on enamik (kui mitte kõik) Šveitsi riiklikutest rekorditest.
Kümme minutit on möödunud ja oleme lõpuks platvormile jõudnud. Marco alustab No Limits kelgu ettevalmistusi. Mina alustan rutiinselt lõdvestumisega. Võtan maski eest, kinnitan ninaklambri ja lasen ennast platvormi äärele selili ulpima. Ühe käega platvormi äärest kinni hoides üritan ennast lõdvaks lasta ja veega üheks saada. Tunnetan, kuidas vesi ja lained mu nägu puudutavad. Keha rahuneb ja meeled püsivad ärkvel. Peagi tunnen ennast rahulikuna, kohanenuna, ning nüüd suundun platvormi tagumise köie juurde, kus teen algust ettevalmistustega, et soojendustega alustada.
Nii nagu tavapäraselt ikka, on mul plaanis teha kaks staatilist (vee all liikumatult köie küljes rippudes) hinge kinni hoidmist. Tavaliselt teen seda nii 7-8 meetri sügavusel. Esimene kord on tavaliselt see, mis annab kehale mõista, mis toimuma hakkab, ja et refleksid sisse lülituksid. See on tavaliselt ajaliselt kõige lühem ja mitte just kõige mugavam. Niipea, kui mõned minutid on teadlikult hingatud, võtan ja tõmban ennast tasapisi mööda köit vee alla. Liigun vaikselt ja tõmban end lühikeste tõmmetega sügavamale.
Kogu selle aja vältel, kui liigun sügavamale, hoian silmad kinni, sest nii tunnetan oma keha paremini. Silmad avan alles siis, kui ebamugav hakkab. Niipea, kui olen jõudnud mõned meetrid veepinnast eemale, keeran oma randme ümber köie ja jään rahulikult rippuma. Ja nõnda kuni esimese ebamugavuseni, mille peale silmad avan ja vaikselt tagasi pinnale sikutamist alustan.
Esimene soojendus on tehtud ajaga 2:46. Taastun, tõmban hinge ja alustan uuesti. Valmistan ennast taas ette, hingates teadlikult ja sobivas rütmis. Lähen taas. Sellel sooritusel tunnen ennast mugavamalt ja suureneb ka vee all viibitud aeg, mis teeb soorituse kestuseks 3:32. Tunnen ennast hästi ja lõdvestunult – olen valmis alustama põhisooritustega. Sügaval sisimas tunnen vaikselt ligi hiilivat ärevust. Alustame No Limitsiga.
Hakkabki pihta
Peale viimast soojendust ronin platvormi äärele istuma ning hakkan oma varustust kohandama. Meie No Limits soorituste jaoks on vaja teha teatud muudatused, millest sõltub sügavusse liikumise kiirus. Selleks lisan omale kaelaraskuse ning võtan raskusvöölt ära kaks kilo raskust. Kõnealuse seadistusega oli Marcol täpselt teada, kui kaua mul 100 meetrini jõudmiseks aega kulub. Samuti see, mis kiirusega ma alla ja üles liigun ning kaua mu sooritus ajaliselt kestab.
See kõik oli äärmiselt oluline, sest selle alusel assisteeriti kogu mu sooritust ja juhiti ka turvaprotokolli. Kõik oli täpselt teada ja välja arvutatud, alates sellest, millal on touchdown ja millal turvasukeldujad mulle pinnalt vastu tulemist alustavad. See pole nali ja siin peab kõik meie kontrolli all olema. Eksimus seab ohtu minu elu, täpselt nii toorelt ja julmalt. See on midagi, mille ma täielikult Marcole usaldan. Me oleme No Limits sooritusi teinud temaga koos tänaseks sadu. Tema loob tingimused, mina realiseerin. Ja nii on see kogu aeg olnud. On tänagi.
Limiteeritud arv sooritusi
Selleks, et ennast kõige sügavama soorituse jaoks säästa, pidime tänaseid sooritusi alustama sügavamalt kui varem. Füsioloogilistel ja turvakaalutlustel (loe: rõhutõbi) on meil täna vaid loetud sooritused. Kõige rohkem neli sukeldumist, millest kaks on soojendused.
Esimeseks soorituseks, mis soojendusena mõeldud, oli 60 meetrit (varasema 40 asemel). Mis seal salata, mulle ei meeldi nii sügava soojendusega alustada, sest ma ei ole mentaalselt sellega harjunud. Füüsikaliselt on sellel sooritusel 5 BAR asemel rõhk 7 BAR. Rõhu mõttes ei olegi see nii suur probleem, pigem on asi peas kinni. Kui mentaalselt oled pinges, siis annab see kõik tunda ja kiirgub edasi füüsisesse. Niisiis oligi mu rahulik meel asendunud ühtäkki tasapisi suureneva ärevuse ja närvilisusega. See käib asja juurde.
Marco hüüab: “All right, all ready and set. You’re free to go, have fun and enjoy!” ning eemaldab köie, mis kelku platvormi küljes kinni hoiab. Liigun kelgule ja astun vaikselt jalaraudadele. Lükkan jalad läbi rihmade ning püüan leida sobiva ning mugava asendi, milles ennast võimalikult lõdvestununa tunnen. Kõige tähtsam osa on lanyardi kinnitamine – see on metallist peen tross, mis mind köie külge fikseerib. Juhul, kui juhtub halvim, ei triivi ma köiest eemale ja on mingigi võimalus mind päästa. See mõte käib peast läbi igal sügaval sooritusel. Nagu kord ja kohus, ilma selleta me ei sukeldu. Tundub, et kõik on valmis.
Silmitsen eemalt paistvat rannajoont, mis mu pilguga üles-alla loksub. Lained peksavad vastu mind ning kelk õõtsub rahutult köie otsas. Hoian ühe käega pidurihoovast kinni ja teisega kinnitan ettevaatlikult ninaklipi.
Sulen silmad ja alustan sügavat ja teadlikult hingamist. Tähelepanu on suunatud endasse ja siin kohtun ma taas publikuga, mida keegi teine peale minu ei näe ega tunne – selleks on ärevus ja hirm. Tunnen, kuidas lained mind paremale-vasakule loksutavad, ent ma ei lase ennast sellest häirida. See on mingis mõttes isegi rahustav. Teen viimase hingetõmbe ja vabastan piduri – läksime!
Meetrid mööduvad ning täidan oma tavapärast praktikat: tasakaalustan, tasakaalustan, tasakaalustan … kuni põhja jõuan ja kolksatades seisma jään. Ettevaatlikult astun rihmade seest välja ning ronin kelgu küljele, kus vasaku käega võtan kinni hapnikuballooni kraanist, seda samal ajal lahti keerates vabastan parema käega õhukoti. Peagi täitub õhukott balloonist tuleneva hapnikuga ning kelk hakkab füüsikaseaduste toel pinnale liikuma. Olengi taas pinnal, näitan OK märki ning tõmban äsja lõppenud sooritusest sügavalt hinge. Marco kuulab hoolikalt ja uurib, kuidas mul läks. Vastan positiivselt ja enesekindlalt, et hästi. Soovin edasi liikuda. Suurendame sügavust ja on aeg teha järgmine samm.
Ole valmis ootamatuks
Peagi on kelk uuesti seadistatud, õhukott kokku pakitud ja sügavusele lisatud 20 meetrit. Algava soorituse sügavuseks on 80 meetrit, mis on ühtlasi ka viimane sooritus enne päeva kõige tähtsamat ehk 100 meetri sukeldumist. Ronin taas kelgule, lükkan jalad rihmade vahelt läbi ning otsin mugavat ning sobivat asendit. Kõik on kontrolli all ja enesetunne okei.
Minus mäslev närv ja ärevus pole samuti kuhugi kadunud, need on ja jäävad mind pinnale põrnitsema. Üsna pea ühendab Marco taas kelgu julgestuse platvormi küljest lahti. Kõik on valmis, võin minna. Alustan taas rahulikult ja teadlikult hingamist. Järgmised minutid mööduvad lainete loksumise taustal. Ilm pole täna just parimate killast, sest seltsiks on loksutavad lained ja veepinnast allpool tegutsev küllaltki tugev hoovus. Jään rahulikuks, hingan sügavalt, vabastan kelgu piduri ja kaon veepinnalt.
Kõik algab justkui tavapäraselt. Tunnen ennast kindlamalt ja mugavamalt kui esimesel sooritusel. Meetrid mööduvad ning mina teen oma asja. Tasakaalustan ja püüan olla lõdvestunud. Aeg jookseb ja peagi jõuan 80meetrini. Touchdown! Tavapärane protseduur algab ja ettevaatlikult teen taas kõik, et kelk tagasi veepinna suunas liikumist alustaks.
Õhuga täituv kott välja tõmmatud, kraan lahti keeratud. Kuulen, kuidas hapnikuballoonist tulev õhk mööda voolikut õhukotti jõuab ja selle õhuga täidab. Peagi hakkab õhust täidetud ja pungil kott mind mullide saatel pinnale vedama. Lõdvestun, lasen ennast kelgu alumise jalaraua külge kättpidi rippuma ning eemaldan randme küljest lanyardi, mis on mind köie ja kelgu külge julgestamas.
Lanyardi eemaldamine on vajalik selleks, et saaksin kümned meetrid enne pinnale jõudmist end kelgust lahti lasta ja viimase osa sukeldumisest käsitsi ning aeglaselt üles liikuda. See on vajalik rõhutõve vältimiseks, sest kiiresti põhjast veepinnale liikumine võib kaasa tuua kessoontõve ja barotrauma. Kahekümnest meetrist kuni veepinnani on rõhuühiku muutus kõige suurem ja intensiivsem, just seetõttu ongi see tsoon, kus No Limitsi sooritustel kelgust eraldi üles tullakse. Aeglase liikumise abil antakse gaasimullidele aega lahustuda ning sellega välditakse võimaliku kessoontõve teket.
Silmad kinni ja rahulikuna tunnen, kuidas kelk aina rohkem ja rohkem üles liigub, kohe saan pinnale. Mõne hetke möödudes täheldan midagi kummalist – ma oleks justkui seisma jäänud. Sellest hoolimata jään rahulikuks ning hoian silmad suletuna, lootes, et tegemist on hoovusest tuleneva nähtusega. Kui hoovus on tugev, võib platvormilt muidu vertikaalis sirgelt sügavusse jooksev köis väikese painde alla minna. Selle tulemusel tekib kelgul mööda köit liikudes kerge takistus, mis võib kelgu liikumist kohati pidurdada ja aeglustada.
Peagi saan aru, et kelk on tõepoolest liikumise lõpetanud. Teen silmad lahti ning püüan aru saada, kui sügaval ja kaugel ma veepinnast olen. Vaatan ümberringi, ent ma ei suuda olukorda mõista. Ma sukeldun täna ilma maskita ja seetõttu on mul raske vee all palja silmaga midagi selgelt näha. Näen vaid kontuure ja udust pilti – nagu halva nägemisega inimene. Inimese silm ei ole lihtsalt mõeldud vee all paljalt nägema ja vajab fokusseerimiseks ning selgeks pilguks vee ja silma vahele õhuruumi.
Püüan ringi vaadata ja eemaldun kelgust. Näen enda kõrval platvormi teiselt poolt jooksvat köit ning hakkan sellest kinni haarama. Järsku saan aru, et see on ju täiesti vale köis, mis ajab mind veel rohkem segadusse. Kuidas ma saan olla hoopis teisel pool platvormi asetsevat köit? Mis toimub? Lasen köiest lahti ja üritan orienteeruda, mis suunas liikuma pean. Peagi jõuab minuni Loic, kes mu õiges suunas juhatab ning pinnale julgestab. Kohe murrangi veepinda ning võtan suure sõõmu värsket õhku.
Olen segaduses, ma ei saa millestki aru. Mis juhtus? Kuidas? Marco on mõned meetrid platvormist eemal oleva kelgu juures ning hüüab: “Come and look what the f*ck you have done!” Võtan platvormi äärelt maski ning panen selle ette, hüppan tagasi vette ning ujun kelguni. Marco näitab näpuga kelgu ülemise käepideme juures olevale sõlmes köiele ning küsib, kuidas ma sellega hakkama sain. Olen nõutu ja selgitan, et ma ei teinud tavapärasest mitte midagi teisiti. Peagi jõuame järeldusele, et tegemist polnud minust tuleneva veaga ja ma ei oleks seda saanud vältida.
Sügavus, kus see kõik juhtus, oli umbes 30 meetrit. Jõudsime järeldusele, et köis, mida mööda kelk üles-alla liigub, oli ümber kelgu ülemise käepideme sõlme takerdunud. See omakorda takistas kelgul edasi liikumast ning seiskas kelgu. Kuidas see kõik täpselt juhtus, ma aru ei saanudki, ent üsna kindlasti oli põhiliseks põhjuseks tugev hoovus, mis köit ja kelgu liikumise suunda omavahel risti suunas.
Kurat küll! Kujutan endamisi ette, et peale sellist olukorda pean ennast uuesti kokku võtma, hirmud ja paranoia alla suruma ning kõik äsja juhtunu unustama. Seda justkui polekski olnud. Ja-jah. Ikka ja jälle tekib mõte: aga mis siis, kui see kõik järgmise ning veel sügavama soorituse ajal juhtub? Mis siis, kui see juhtub sügavusel, kus turvasukelduja veel vastu pole jõudnud? Mul ei jäänud muud üle, kui neid mõtteid ignoreerida. Püüdsin ja otsustasin neid hääli oma peas summutada. Ma ei kavatsenudki järgmist sooritust selle pärast maha mängida ja just sellepärast see spordiala mulle meeldibki, et mul on võimalus ennast ületada ja teha seda haigelt keerulistes olukordades, vahel ka elu ja surma piiril.
Kauaoodatud võimalus
Omajagu aega on eelmise soorituse intsidendist möödunud. Marco on kõik uuesti valmis seadnud. Ta ronib platvormile ning lisab köiele puuduvad meetrid, mis mind sajast lahutavad. Vaatan ja kuulen, kuidas köis mööda alumiiniumist poomi rullikuid vertikaalis vette vuliseb ning veepinda lõikab ning seejärel silmapiirilt sügavikku kaob. Veidi veel ja köis on paigas. Punane marker köiel viitab ei millelegi muule kui sellele, et sügavus köiel on 100 meetrit. On aeg valmistuda.
Vaatan ringi ja tunnen, kuidas pulss kiireneb. Ärevus kogub hoogu ning nüüd tunnen hirmu. See lihtsalt on kohal ja peagi mõistan, et ma pean sellega leppima. Ma ei saa oma keha lollitada, sest ta on targem kui minu teadlik meel. Keha teab, et peab valmistuma millekski ekstreemseks. Võtan seda julgustava nähtusena ning püüan kogu seda pinget enda kasuks pöörata ja sellest jõudu ammutada. Idee on hea, aga teostus mitte. Ärevus kasvab ja nüüd annab eesootavast sügavusest märku ka mu tugevasti mäslev süda, mis tahab kohe-kohe mul põuest välja hüpata.
Ronin kelgule, kinnitan jalad ning otsin mugavat ja kindlat asendit. Võtan oma kaela ümber rippuva ninaklipi ning vajutan selle tugevasti nina külge kinni. Kontrollin seda vähemalt kaks korda ja teen uuesti lahti, et see taas nina külge lukustada. Lihtsalt tahan kindel olla. Teen endast kõik, et tunda võimalikult kindlana. Vesi ja lained loksuvad vastu platvormi ning mind. Keha on raske ja ärevus täidab mind pealaest jalatallani. Ma nagu põleksin seest.
Marco ja Loic on vaiksed, nad ei kommenteeri ega lausu sõnagi – lasevad mul oma asja teha ja keskenduda. See on hetk, mil ma mõistan, et Marco mu treenerina usaldab mind ja minu algavat sooritust. Ta usub. Ma olen selle soorituse välja teeninud. Oleme selleni jõudmiseks lõputu hulga tunde ja treeninglaagreid kulutanud. Olgu, aitab nüüd – me alustame.
Võtan vasaku käega ümber kelgu kinni, paremaga hoian pidurit peal ning alustan hingamisega. Mu süda klopib nõnda tugevalt, et ma kaon selle rütmis kuhugi ära. Ärevus, hirm ja kõik see mäss minu sees moodustab erilise atmosfääri, mis iga sekund üritab mind saboteerida ja loobuma sundima. Ma keeldun. Teen sügava hingetõmbe ja lükkan piduri hoova lahti. Kelk alustab liikumist ning murrab oma raskuse abil läbi lainetava veepiiri. Sada, siit ma tulen, ära nüüd mind alt vea.
Esimesed kümned meetrid mööduvad tehniliselt korrektselt ja ilma eksimusteta. Tasakaalustan täpselt ja optimaalselt, tehes seda võimalikult vähese õhuhulgaga ja õigel momendil. See aitab lõdvestumist hoida ja hõlbustab sügavamal paremini tasakaalustamisega hakkama saada. Peagi täheldan, et keha ellujäämisrefleksid võtavad vägisi võimust ja valju südame kloppimine hajub sügavikku. Selleks hetkeks on sukeldumisrefleks tugevasti tööle hakanud ning pulss ligi poole võrra langenud. Möödunud on ligi pool minutit ja ma laskun endiselt. Sügavamale ja sügavamale.
Mu silmad on suletud ja ma ei tunne kordagi vajadust neid avada. Kogu fookus on suunatud tasakaalustamisele ja rahulikuks jäämisele. Aeg möödub ja nüüd hakkan tundma, kuidas sügavus mind neelab. Rõhk on muutunud nii tugevaks, et tajun ka vee temperatuuri teisiti. Olen endiselt keskendunud ning püüan hoida tasakaalustamist kontrolli all.
Õhk mu põskedes on otsakorral ning nüüd liigutan oma keele lusikakujulises asendis ülemiste esihammaste taha, mille tulemusel tekib keele ja suulae vahele õhupadi. Seda nimetatakse tasakaalustamises Frenzel-T’ks. Tänu sellisele keele asendile saan tekitada suu- ja ninaõõnes tasakaalustamiseks vajaliku rõhu ning tugevuse, et edukalt kõrvakilesid lahti puhuda. Tunnen, et rõhu suurenemine hakkab mõjutama mu lõdvestumist ning tasakaalustamine muutub keerulisemaks.
Olen ettevaatlik ega viivita tasakaalustamise ümberlülitamisega. Liigutan ennetavalt keele suuõõne tagaosasse, et muuta õhuruum võimalikult väikeseks ning selle surve abil veel viimased tasakaalustamised välja pigistada. Seda keele asendit nimetatakse tasakaalustamises Frenzel-K’ks. Neid tehnikaid ei kasutata ballooniga sukeldumisel, just selle erinevuse tõttu, et vabasukeldumisel ei saa me õhku kuskilt juurde ning peame olemasoleva õhuga täitma ka tasakaalustamise rolli. Ballooniga sukeldudes hingame pidevalt õhku juurde ja seetõttu on meil kogu aeg sobiv hulk õhku, millega kõrvu tasakaalustada.
Möödunud on ligi minut ja ma liigun endiselt sügavamale. Olen kaotanud taju sügavuse osas ning mõttes valmis parema käega pidurit vajutama. See vajadus muutub iga hetkega tõenäolisemaks. Taju sügavuse üle kaob. Ma ei kujuta isegi ette, kui kaua ja pikalt veel minna on jäänud. Pinge tõuseb.
Nüüdseks on kiiruseks kujunenud ligikaudu 2 m/s. Püüan hinnata oma suuõõnes olevat õhuvaru ning mõistan, et veel üks-kaks tasakaalustamist ja mul on õhk otsas. Piisava surve tekitamine ja selle abil õhuhulga ninaõõnde ja kõrvakanalitesse puhumine muutub meetrite möödumisel aina raskemaks. Taas teadvustan, kuidas parem käsi on valmis pidurit vajutama, kui ühtäkki kolksatades põhjaplaadini jõuan ja seisma prantsatan. Olengi kohal.
Avan silmad ja minu vaatevälja täidab lõputu tumesinine mass. See pime tohutu hämarus tekitab tunde, nagu oleksin unenäos. Tume mass vett mu pea kohal paneb mind järgnevaks kümneks sekundiks sürrilt tundma. Siin all olen ma iseendaga omaette. Mitte keegi ei aita mind siin, ei assisteeri, ei ela kaasa. Tunnen nende sekundite vältel ennast kõige üksikuma inimesena maailmas. Sellesse tundesse ei tohi takerduda.
Hetkegi raiskamata võtan jalad rihmade vahelt välja, nihutan ennast kelgu küljele ja teostan pinnale liikumiseks vajalikud protseduurid – tõstan välja õhukoti ja avan hapnikuballooni kraani. Kui muidu keerasin kraani tundega ja vaikselt, siis nüüd teen seda tugevalt ja kiiresti. Hoian kelgust kinni, jälgin köit ning ootan, mil balloonist tulenev õhk koti täidaks. Püüan jääda rahulikuks ja keskendunuks.
Ligikaudu kümne sekundi vältel täitub valge kott õhuga ning kelk hakkab õhumullide sajus mind tasapisi mööda köit üles pinna suunas liigutama. Lasen ennast alla rippuma, võtan käega jalarauast kinni ning sulen silmad, püüdes end veel viimane minut aega kontrollida ja lõdvestununa hoida. Käes on soorituse keskpunkt ning nüüd on vaja tagasi pinnale jõuda.
Kohtumine lämmastikunarkoosiga
Mööduvad esimesed tõusumeetrid hetkest, kui kelk alustas üles liikumist. Tunnen ennast imelikult, justkui kaoksin kuhugi ära. Kõik muutub aeglaseks ja häguseks, ma pole nagu päris hetkes, aga samas olen ka. Meenub Jenniferi ütlus: “Stay focused, stay awake. Stick to the plan!”. Sellest hetkest mul päris täpset seletust ja mälupilti kahjuks polegi. Ma ei suuda meenutada, sest see hetk oli ja nagu ei olnud ka. Mind oli tabanud lämmastikunarkoos.
Lämmastikunarkoos on füsioloogiline nähtus, mille kutsub esile tugevast osarõhust tingitud lämmastiku lahustumine meie organismis ja närvimembraanides. See põhjustab häireid aju signaalide edastamisel, mis muudab meie enesetunnet ja toob esile erinevaid sümptomeid, sh tunnelnägemist, ärevust, peapööritust, reaktsioonide aeglustumist ja koordinatsiooni häireid. Mis meile siinkohal kõige rohkem vastu mängib – see halvab mõttetegevust. See on samal ajal huvitav ning nauditav kogemus, mis võib halvimal juhul surmavaks osutuda. Oluline on jääda süstemaatiliseks, keskendunuks ning meeles pidada kõiki punkte, mis soorituse ajal teha vaja on.
Minu soorituse viimane osa on enne pinnale jõudmist kelgust eemalduda. Pean olema ärkvel ja kontsentreerunud. Hapnikuvaegus ja lämmastikust tulenev narkoos teevad selle raskemaks. Nagu ennist mainisin, on soorituse viimases faasis kelgust eemaldumine eelkõige turvalisuse kaalutlustel, et vältida barotrauma ja kessoontõve tekkimist. Mäletan, et päris 30 meetri peal mul siiski kelgust eemalduda ei õnnestunud, sest mul oli raskusi selgelt tajumisega. Lõpuks, kui lahti lasin, olin ma umbes 25-20 meetri piirimail. Selleks hetkeks oli Loic mulle juba vastu sukeldunud. Veel viimase protseduurina eemaldasin enne veepinnale tõusmist ninaklipi, et surve all õhk saaks vabalt liikuma. Ma jõudsin pinnale.
2 minutit ja 28 sekundit, 102 meetrit
Veepinnalt värske õhu kätte murdes haarasin tugevalt platvormi nurgast kinni, et kohe millelegi kindlalt toetuda. Ahmisin oma esimesed tugevad ja sügavad hingetõmbed, millega alustasin oma võlas oleva hapniku taseme taastamist. Kõik oli kuidagi imelik. Tundsin rinnas raskust, mille tõttu oli esialgu raske sügavalt hingata. Veri polnud kopsude ja rindkere vahelt veel täielikult tagasi kehasse jaotunud. See on nähtus nimega Blood Shift.
Blood shift on nähtus, kus rõhust tuleneva surve ja kopsumahu vähenemise tõttu voolab kopsude ja rindkere vahele liigne veri, et rindkere sissesurumist vältida ja rõhust tulenevat ruumala kadu kompenseerida.
Peale paari minutit sain taas normaalselt hingata ning hakkasin aegamisi toibuma. Loic oli terve selle aja vältel ühel pool mind ja Marco mu selja taga. Vaikselt kuulen, kuidas Marco “hue-hue-hue-hue…” naerab ning plaksutab. Ta hüüab emotsionaalselt: “Well done boy, well done! Congratulations, I’m proud of you!“. Ma vaatan talle otsa ning kallistan teda.
Emotsionaalne hetk, kui kogu 2,5 aasta ettevalmistused ja pinged kukuvad mu õlgadele kokku. Mõne aja möödudes küsib Loic minult, kas ma polegi õnnelik, ma ju sooritasin just 102 meetrit sügavust. Vaatan talle otsa ja muigan. Ütlen talle, et olen õnnelik, aga vajan veidi aega taastumiseks. Kõrvus viliseb endiselt ja kõik käib aegluubis. See oli tõesti äärmuslik kogemus. Kosmos. Oleme kõik õnnelikud ja pinge hakkab lahtuma. Platvormile ronides ja muljeid jagades selgus, et sukeldumiskompuuter (kell) näitas soorituse sügavuseks 102 meetrit, ajaga 2 minutit ja 28 sekundit. See päev ei lähe mul kunagi meelest.
Nüüd oli aeg asjad kokku korjata, platvormilt taas vette hüpata ning suund tagasi keskuse poole võtta. Terve ülejäänud aja sellest päevast viibisin ma kuskil kõrgel ja kaugel. Olin täiesti offline. Võttis pikalt aega, enne kui see saavutus mulle tegelikult kohale jõudis. Niisiis võtsingi peale trenni vabalt, sõin lasanjet, jõin valget veini ja tšillisin Marco ning Teelega. Aeg seisis, mina viibisin kuskil pilve peal – sügaval mõtetes, kusagil transis.
See oli ühine võit ja meie meeskonnale suur samm lõpliku eesmärgi suunas. Nüüd on aeg veel tugevamaks ja enesekindlamaks saada ja seda sügavust kevadel korrata. Kes teab, ehk isegi suurendada. Siis aga juba ametliku rekordi formaadis, mis peaks minu tulemuse ja eesmärgi lõpuks globaalselt kivisse raiuma. Ühtlasi saab see olema Eesti rekord ja kõige sügavam ametlik sooritus.
Kindlasti ei ole see päev enam kaugel ja sellele viitab ka kõnealune sooritus, milleni treeningute raames jõudsime. Nüüd on vaja kõike veel lihvida ja tehniliselt paremaks saada. Minu jaoks on see kindlasti non-stop ja pidev protsess. Ei saa varjata tõsiasja, et sügaval sisimas mõtlen ma sellele päevale kogu aeg. Kõik need möödunud 2,5 aastat, mil selle nimel treenimist alustasin.
Üksi nii kaugele ei jõua
Minu eesmärk ja see pikk teekond on olnud raske ja kulukas. Seda mitmes mõttes. See on nõudnud palju ohverdusi, emotsionaalseid hetki, aega ning motivatsiooni. Palju pingutamist, unistamist ning võitlust hirmudega. Üksi oleks see kõik olnud äärmuslik ja raske. Võib-olla ehk sellel hetkel, kui alustasin, isegi võimatu. Mida kõrgemale tahad midagi lennutada, seda rohkem on vaja selleks jõudu.
Soovin tänada kõiki, kes kõnealusel teekonnal mulle toeks on ja mind igapidi aitavad. Eeskätt mu asendamatu suurtoetaja Jane Komp, kes alati minusse usub ning kõikides mu hullumeelsetes ideedes mind põlema puhub. Paul Tiisler ja Reinpaul, mu tööandja ja hea sõber, kes loob mulle paindlikud võimalused, et see kõik just sellises formaadis toimuda saaks. Ja loomulikult mu pere, sõbrad ning kogu mu globaalne koosseis (Marco, Chiara, Jennifer, Gus, Ella, George) kes mind igal sammul toetavad ja kaasa mõtlevad. Need inimesed kõnnivad seda koos minuga. See on ühine teekond, sest kõigil on selles oma roll. Aitäh!
