Elurütmi naasemas
Tänaseks on möödunud paar kuud alates hetkest, kui kogu maailmas elukorraldus täielikult muutus. Tuli viirus ja kõik, mis aastaid plaanitud, lagunes koost. Sellega seonduvalt jäi ära ka minu võtmetähtsusega treeninglaager Egiptuses, kus esialgse plaani järgi pidin just äsja möödunud aprillikuus seal oma ametliku rekordisoorituse tegema. Nüüd siis võib suu sellest puhtaks pühkida ja pilgu taas lähitulevikku suunata.
Kui nüüd aus olla, siis tegelikult kurvastada pole mõtet, sest kõik, mis oli ja veel tänaseni kestab, on paratamatu asjade käik. Küll aga peab ennast hästi järjel hoidma, et motivatsioon ja vorm püsiks. Vähemalt seniks, kuni avaneb taas võimalus Euroopast välja lennata ning oma teekonda sügavasse sinisesse jätkata. Mentaalselt oli see esialgu suur amps, sest tegelikult olin alateadlikult selle aprilliga arvestanud ja eos juba oma suurele plaanile punkti pannud. Küllap see ongi inimeseks olemise rõõm – oskus kohaneda ja ümberkorraldusi teha.
Kõik ümberkorraldused ja muutused on tihtipeale tehtud millegi muu arvelt. Nii on ka sellel korral – nimelt pean ära jätma oma sügisesse planeeritud avasammu alpinismi ja mägede vallutamise suunal, kus pidin oktoobrikuus Eesti ekspeditsiooniga Mount Everesti baaslaagrisse matkama. Hetkel tundub, et ma ei saa mõlemat omale üheaegselt lubada. Siit ka minu valik selle kasuks, millega juba alustatud ning, mis vajab ka lõpetamist – vabasukeldumine ja Eesti rekord. Õnneks ei jookse mäed eest ära ning nende juurde tulen ma peagi tagasi.
Jätkamisest ja treeningutest
Esimene kõige realistlikum variant oma eesmärk siiski ellu viia jääb tõenäoliselt alles sügisesse. Mis seal salata, et veel kuu aega tagasi lootsin, et ehk jõuab seda siiski juba juunis-juulis teha. Kuna Egiptuses on suvi väga palav, siis lükkasin selle plaani pigem sügisesse, et erinevaid aklimatiseerumisega riske vähendada ja siiski tõhusalt minna ja asi sada protsenti teoks teha. Kui ma peaksin andma võimaluse läbikukkumiseks, lükkub see taas edasi. Nii, et see ei tule kõne alla. Kõigel on oma aeg ja raamid. Pealegi juunile mõtlemine oligi liiga optimistlik, sest hetkel tundub, et selleks ajaks poleks ka lennuliiklus taastunud.
Tänase seisuga teen endiselt trenni ja hoian ennast toonuses. Konkreetset treeningkava ei jälgi ning pigem lähtun enesetundest. Basseinitreeningutega on lood teisiti, sest kuni eilseni polnud võimalust kuskil veel basseini ja ujulasse pääseda. Õnneks tehti alates 18. maist ujulad lahti ning nüüd, kui ilmad soojemaks muutuvad, saab ka Rummus või Saadjärves millegagi alustada, et lihtsalt veetunnetustki tagasi saada. Ausaltöeldes ma väga ootan, et saaks veealusele maailmale taas tere öelda.
Mis puudutab apnea-treeninguid ehk otseselt hinge kinni hoidmisega seotud ettevalmistusi, siis sellega alustan taas juulist. Tugevaks ettevalmistuseks planeerin intensiivset 3-kuulist treeningtsüklit, millest hästi kinni pidades olen tagasi selles vormis, kus olin möödunud korral, kui 102 meetri soorituse tegin. Treeneri rollis ja füüsilise ettevalmistuse näol on mul toeks endiselt George, kelle treeningkavad kergelt öeldes mu elu põrguks teevad. Raske treeningutes, kerge lahingus… või kuidas iganes see ka ei olnud.
Igas halvas on tihtipeale ka midagi head. Näiteks nüüd saan üle kolme aasta võtta ühe reaalse puhkuse, mille vältel saan suvel Eestis puhata. See juhtus viimati 2017 juunis. Ilma treeninguteta, ilma kohustusteta ja ootusteta. Kasutan seda uhkelt ja ausalt. Lihtsalt puhkamiseks, Eestis ringi rändamiseks.
Nüüd on kauaoodatud vaikus murtud ning mida muud, kui palju tervist ja ilusat algavat suve. Näeme-kuuleme peagi!
