Kõige paremad seiklused on need, mis tulevad ootamatult
Oli juulikuu keskpaik, kui istusin, läptop süles, elutoa diivanil. Ma olin äsja kinnitanud oma kahenädalase puhkuse. Sellel aastal tundus kõik kuidagi võõras, sest mind ei oodanud ees ükski treeninglaager ega ka mõni muu väljakutse. Mind ootas lihtsalt kaks nädalat puhkust. Ei ühtegi plaani. Kummaline. See kõlas juba eos nii valesti.
Kui päris aus olla, siis ma tegelikult olingi selle stsenaariumiga juba leppinud. Ainus, mis meelehärmi ja trotsi tekitas, oli vabasukeldumisega seotud Egiptuse treeninglaagrist loobumine. Teatavasti oli see kõik seotud ülemaailmse pandeemia ning sellest tulenevate lennupiirangutega. Peale tõsist arutelu iseendaga sain lõpuks aru, et selline “aeg maha” puhkus tuleb mulle tegelikult ju kasuks. Kõik tundus järsku paika loksuvat.
Müüsin selle mõtte endale kiiresti maha paljugi tänu sellele, et ma polnud päriselt alates 2017. aastast kordagi puhanud. Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda ahvatlevam see mõte mulle tundus. Olin möödunud aastatel vabasukeldumisega seotud eesmärgi nimel rabelenud ja selle peale kulusid ka kõik mu puhkuseks võetud nädalad. Ja nüüd oli kätte jõudnud hetk, mil saan lõpuks ometi 14 päeva lihtsalt vedeleda ja teha mitte midagi. Näiteks ärgata siis, kui tahan, käia rannas peesitamas ja lihtsalt Eesti suve nautida. Mis seal salata – vaim vajaski puhkust ja nii tunduski see mõte ideaalne.
Aga vot, nii siiski ei läinud. Sama päeva õhtupoolikul netis surfates jäi mulle silma üks huvitav reklaam. Nimelt otsiti grupiliikmeid Mont Blanci tippu ronimiseks. Mul ei kulunud minutitki, kui olin otsustanud, et see on midagi mulle. Olin juba mõnda aega tahtnud alpinismiga algust teha. Soov teha oma esimene tipp mõlkus pikalt mõtetes ja nii see kõik algaski. Kiire otsus ja läksingi.
Planeeritud reisini polnud enam palju jäänud. Ma olin üks viimastest, kes reageeris. Kõik toimus nüüd vaid loetud nädalate jooksul. Olin tol hetkel üsna kindel, et nonii, raudselt on grupp juba täis ja enam liituda ei saa. Siiski läkitasin oma kirja osalussooviga teele ja kuna olen üsna kärsitu inimene, siis helistasin 10 minuti möödudes meie grupijuhile Markole isiklikult. Vabandasin ette ja taha, et noh, laupäev ja kell palju ka.. aga, et kas saab veel? Kas mahub? Tuli välja, et mahtuski. Nii palju siis puhkusest.
Mida kõike selleks vaja läheb? Mul pole ju varustustki.
Mäletan, et kõige suurem peavalu ja mure oli varustusega. Mul polnud ei alpinismiks ega ka niisama matkamiseks mitte ühtegi vajaminevat asja, sealjuures ka vastavat riietust, rääkimata siis veel telgist või kirkadest, mida eelseisvaks tingimata vaja oli. Mitte midagi ei olnud olemas, täiesti null. Kuigi esialgu oli mul plaan kõik rentida, siis nii lihtsalt ja ladusalt see paraku ei läinud.
Päevade möödudes sain aru, et matka- ja mägiriideid rentida ei saa ning ainus, mida rentimisega lahendada saan, oleks ronimisvarustus, sh. ronimisvöö, kirka, kiiver, kassid. Sellest aga ei piisanud, sest mäkke minekuks oli lisaks kõigele eelnimetatule vaja ka baasvarustust, mille hulka kuuluvad matkapüksid, soe pesu, mägisaapad jne. Üldiselt ei rendi keegi kuskil sellist terviklahendust, vaid pigem erivarustust. Nii et praktiliselt kogu varustus oli siiski vaja ise soetada.
Järsku muutus kõik palju kallimaks, õudsamaks ja segasemaks. Ühe päevaga muutus minu osalemine kõnealusel seiklusel hoopiski küsitavaks. Nimelt läks kogu reisiks vajalik eelarve kahe- kuni kolmekordseks esialgsega eeldusega võrreldes. Kurat, sellega ma küll põlve pealt otsustamisel ei arvestanud!
Mul oli vaja praktiliselt 4-kihilist komplekti riietele, mägisaapaid, tuule- ja vihmakindlat koorikjopet, sooja fliisi keskmiseks kihiks, spetsiaalset sulejopet kõige pealmiseks kihiks (tippu jõudmiseks), matkapükse, koorikpükse tuule- ja vihmakindluse tagamiseks, lisaks lumesääriseid ehk bahille, alpinismi jaoks kohandatud päikeseprille, kahte paari kindaid (õhukesi ja pakse labakuid), 50 liitrilist seljakotti, kiivrit, pealampi, magamiskotti, telki, alusmadratsit… ja veel palju pudi-padi.
Ja siis lisaks veel ronimisvarustust, mille ma otsustasin siiski silmad kõvasti kinni pigistades kohe iseenda tarbeks ära osta: ronimisvöö, kassid, kirka, julgestusköis ja slingid ehk julgestusrihmad. Oeh, nüüd vist sai kõik. Ühesõnaga, kui tahad mugavalt ja turvaliselt matkama minna või veel rohkem – mägedesse, siis ole valmis oma rahakott valmis panema.
Üks erineb teistest
Kusjuures on paslik mainida, et varustust planeerides kirjutasin ma väga põhjaliku kirjelduse eelseisvast, soovidest ja vajadustest kolmele adressaadile: Sportland, Matkasport ja Matkamaailm. Seletasin oma plaane ja tõin välja soovitud varustuse nimekirja. Kuna pealaest-jalatallani komplekt maksis päris suure summa raha, siis lootsin endamisi, et ehk keegi tuleb vastu ja teeb mulle terve varustuse ostu puhul sõbraliku soodustuse. Noh, et käsi peseb kätt – mina ostan kogu varustuse ühest kohast, tehes sellega korraliku kassa, ja nemad motiveerivad mind vastava soodustusega.
Kui nüüd aus olla, siis minu jaoks valmistas pettumust asjaolu, et vaid üks nendest suvatses päriselt vastata – Matkamaailm. Nad olid ainukesed, kes olid nõus mulle suure ostu puhul hinna osas vastu tulema, koostades mulle personaalse pakkumise. Nii saingi väga hea diili ja kogu vajaliku varustuse. Pean mainima, et neil on äärmiselt tore ning abivalmis personal ja väga suur valik häid tooteid. Mul on hea meel, et just nii läks, sest tänaseks on nendest saanud minu ustav koostööpartner.
Toon tähelepanu veel asjaolule, et kõnealused riided ja varustus maksavad päris palju raha. Ent usu mind, Sa ei taha seista Alpide tipus odavas jopes, mis tuult läbi laseb, või veel hullem – minna külmale vastu mägisaapaga, milles Su varbad siniseks külmuvad. Sellel kõigel on oma hind ja seda tuleb tegelikult ka maksta, kui on soov ekstreemsustega tegelema hakata. Minu varustuse täishind oli ligi 2700 eurot, millest suures osas panid õla alla minu toetajad. Siinkohal suur aitäh Jane Komp, Reinpaul ja Matkamaailm. Ja lisaks aitäh Liisa Rohilale, kes mulle kõige viimasel hetkel matkakepid laenas.
Logistika ja lennud
Meie reis algas 3. augustil Tallinna lennujaamast. Olgugi, et pooled meist liikusid ja saabusid Prantsusmaale erinevatest suundatest, algas pooltel reis siiski üheskoos Tallinna lennujaamast. Kõigepealt viis meid Finnairi lend Helsingisse, kust tunnikese möödudes suundusime edasi Šveitsi poole, täpsemalt Genfi. Sellega meie lennud lõppesid ning edasi liikusime mikrobussiga, mis meid umbes tunniga Šveitsi piiridest Prantsusmaale viis. Ligi sada kilomeetrit sõitu ning olimegi Prantsusmaal, väikeses linnas nimega Chamonix.
Kui nüüd kogu see reis kokku võtta, siis pean mainima, et teekond Chamonix’sse oli huvitav ning üldsegi mitte väsitav. Küllap sellepärast, et ma polnud läbi Helsingi kunagi lennanud ja veel vähem polnud ma käinud Šveitsis ega Prantsusmaal. Minu jaoks oli see kõik uus ning tekitas suurt elevust. Lisaks näris mind terve selle aja ka mõte, et kas tõesti seisab ees mu esimene tipuvallutus?
Meie baaslaager Chamonix’s
Chamonix on ilus väike linn Alpide mäestikualal, mis võitis kohe mu südame ja tekitas sooja koduse tunde. Vaated, mis linnatänavatel jalutades mind ümbritsesid, olid maagilised. Kõikjale vaadates ümbritsesid meid mäed ja lumised tipud. Palju oli näha mägironijaid, kes varustuses mägedesse suundusid. See kõik tundus juba eos nii põnev, ilma et oleksime veel mägedessegi jõudnud. Chamonix’st saavad alguse väga paljudele tippudele minekud, sh ka Mont Blanci tippu. Lisaks on see kuulus sihtkoht ning kuurort ka mäesuusatajatele.
Jätkates oma tipuvallutuse plaanidega, otsustasime oma baaslaagri püstitada Les Arolles kämpingusse, mis oli keskusest ca 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Seda asukohta ümbritsesid ilusad vaated mägedele ning ülevalt tervitavale (või ähvardavale?) liustikukeelele. Polnud suunda, kuhu poole vaadates silm ja vaim ei puhanud. Tõeline pärl. Siin vaim puhkas.
Kontoritoolilt vettinud telki
Peensustest ja ilusast jutust liigume nüüd tagasi reaalsusesse. Nimelt meie saabumine Chamonix’sse polnud päris selline nagu ma ette olin kujutanud – meid ootas ees tugev vihmasadu, mis kestis praktiliselt õhtuni välja. Nii et meil polnud väga muud valikut, kui kämpingusse jõudes enam-vähem kuiv koht otsida, et oma pagas esialgu suurema vihma eest varju jätta, ning seejärel telklaagri püstipanemisega alustada.
Alustuseks võtsin kohe oma vihmajope, mille kiiresti selga tõmbasin. See päästis mind suuremast ebamugavusest ning tegi olemise oluliselt meeldivamaks. Seejärel alustasimegi telkide lahtipakkimist, mis oli selle vihmaga ning nendes tingimustes ikka omaette ooper. Ausõna!
Vaiad, aluskoda, vihmakate, rihmad ja latid.. Kui aus olla, siis ma polnud seda telki kordagi varem lahti võtnud ja proovinud. Kohati on see täiesti minu moodi. Küll saab… Ja saigi.
Ligikaudu kahekümne minutiga saine selles vihmases kaoses oma telgi lõpuks püsti. Sama ajaga olid püsti ka mu grupikaaslaste telgid. Selleks hetkeks olime kõik läbimärjaks saanud. Mu telgi sisu oli vett täis – seal oli praktiliselt üks suur porilomp. Mis seal ikka, võtsin oma ainukese rätiku, hüppasin pooleldi vett täis olevasse telki põlvili sisse ja hakkasin rätikuga telgipõhja kuivatama.
Päris mitu korda ronisin (või roomasin) telgist välja, et rätikut veest kuivaks väänata, kuni lõpuks õnnestus telgipõhi kuivaks saada. Seejärel vedasin oma märjaks saanud varustusest pungil pagasi telki, võtsin vettinud tossud jalast ja ronisin läbi eeskoja ka ise sinna peitu. Uhh. Ohkasin ja istusin niiskel põrandal ning laususin omaette: “No polegi päris kodutu”. Mu nägu kiskus naerule ja eufooria tikkus ligi. Hoolimata kõikidest nendest ebamugavustest sain aru, et olin õigel ajal õiges kohas.
Sellepärast ma ju siia tulingi, et kõike seda seiklust kogeda. See oli suur samm mugavustsoonist välja, otse kontoritoolilt niiskesse telki. Mõelda vaid, et veel eelneval ööl magasin ma soojas toas, paks tekk peal ja kohev padi pea all. Aga siin ma nüüd olen – niiskes telgis, soe pesu seljas, tagumiku all 4 cm paksune õhkmadrats ning padjaks rulli keeratud sulejope, mis on tegelikult mõeldud tippu kaasavõtmiseks. Elu on seiklus!
Esmalt aklimatiseerumine
Selleks, et meie keha merepinnast mitu tuhat meetrit kõrgemal madala õhurõhuga hakkama saaks ning tervislikke probleeme ei tekiks, peab esmalt sellega kohanema e. aklimatiseeruma. Öeldakse, et alates 2500. meetrist hakkab õhurõhk vähenema, põhjustades meie sissehingatavas õhus hapniku osarõhu languse. Teisisõnu – õhk muutub hõredamaks ehk hapniku molekule on sissehingatavas õhusõõmus vähem.
Selleks, et keha saaks suurtel kõrgustel toimida ning organism suurte pingutuste vältel vastu peaks, on aklimatiseerumine kriitilise tähtsusega. Paslik on mainida, et mida kõrgemale me ronime, seda suuremat rolli hakkab aklimatiseerumine ja selle täpne planeerimine omama.
Tavaliselt planeeritakse kõrgemale liikumist ja aklimatiseerumist rotatsioonidena. Teisisõnu liigutakse teatud kõrgustele, kus viibitakse päev-kaks, ning seejärel laskutakse tagasi baaslaagrisse. Nii antakse järk-järgult kehale märku, mis meid ees ootab, ja organism saab tasapisi ümber häälestuda.
Meie esmane aklimatiseerumine nägi ette tõusmist kuni 3500. meetrini ning sealjuures ka ööbimist ca 2500 meetri peal. Kokku viibisime sellistel kõrgustel esialgu 2 päeva, pärast mida laskusime tagasi baaslaagrisse. Seejärel puhkasime paar päeva ning hakkasime taas kõrgust koguma. Nii andsime kehale tasapisi märku, mis tingimustes me tegutseme ja milleks tuleb meil ümber häälestuma.
Liigume mägedesse
Nonii! Esimene öö telgis seljatatud ning aeg ärgata, pesta ja alustada aklimatiseerumisega. Sorteerime varustuse ja pakime seljakotid. Kõik, mis järgnevateks päevadeks ebaoluline ja kaalu annab, jääb baaslaagrisse. Siia me järgmised kaks päeva tagasi ei satu. Peagi vinname seljakotid selga ning suundume tasapisi keskuse suunas, et veel enne tõusumeetrite kogumist kõhtu kinnitada. Läksime.
Ahjaa! Muide, täna tähistan oma 31. sünnipäeva. Täitsa kaugel kodumaast. Lööme apelsinimahlaga täidetud klaasid kokku, sööme oma omletiroad, joome ära hommikukohvid ning alustame teekonda mägedesse.
Paarkümmend minutit bussisõitu linnast välja, seejärel tõstukiga mõned sajad tõusumeetrid üles ning lõpuks see kõige raskem osa – mitu tundi jalutust kaljusel mägimaastikul. Ikka üles! Õnneks tasakaalustas seda esmast pingutust kogu ümbritsev vaade – mäed, pilved ja ilus taevas.
See teekond viib meid Refugee Albert 1 mägihütti, kus veedame järgmised kaks ööd vajaliku aklimatiseerumise raames. Mägihütti kohale jõudes on õhtu käes ning rohkem pingutusi selle päeva sisse meil planeeritud pole. Ootame oma õhtusööki ning muljetame äsja lõppenud päevast. Emotsioone on omajagu.
Õhtu saabudes oleme rõõmsad, ent väsinud, sest seljataga on ju siiski esimene üsna kesise unega telgis veedetud öö, lisaks eelneva päevaga kaasnenud väsimus ja käänuline teekond, mis meid jalataksoga 2500 meetrit ülesmäge tõi. See kõik käib asja juurde ning sellega tuleb harjuda. Esimesel päeval on kõike uut niivõrd palju, et see mõjub vaimule väsitavalt. Ma olen siin mägedes ju esimest korda ning kõik on minu jaoks uudne. Täna õhtul jään magama põnevate mõtete saatel.
Esimene öö mägihütis
Meie mägihütis ööbimise põhiline eesmärk oli keha ettevalmistus kõrgusega kohanemiseks. Aklimatiseerumine oli tippu jõudmiseks üks põhilisi võtmeid. Elu siinsetes mägihüttides on väga lihtne ja ilma eriliste mugavusteta. Ööbimine peab olema ette broneeritud ning kõik ööbijad majutatakse siin ühistesse tubadesse. Igal juhul parem, kui telgis ööbida.
Meie saime nelja narivoodiga toa, milles oli kokku 8 kohta. Esimesel ööl olime selles toas viiekesi, ent teisel ööl olid meil seltsis ka kaks uustulnukat – kahene grupp, kes olid samuti tulnud Mont Blanci vallutama. Üks neist oli Belgiast pärit naisterahvas ning teine oli meesterahvas Prantsusmaalt. Ja nii see majutamine selles hütis käiski – kõik toad olid täidetud läbisegi nii üksikute alpinistide kui ka gruppidega.
Esimese tipu suunas
Käes on kolmapäev, 5. august. Kell on saanud minuti pealt 4:44, kui telefonid helisevad sünkroonis üle kogu ruumi. See on äratus, mille eelneval õhtul kokku leppisime. Jälle need neljad, igal pool nad saadavad mind. On aeg ärgata, sest ees ootab meie esimene ettevalmistav tipp – Tete Blanche, 3424 meetrit. Ei jõua ära oodata!
Tänase öö magasime naridel, patjade ja tekkideta. Kaasas olid meil õnneks magamislinad, mis on põhimõtteliselt nagu magamiskoti laadsed taskud, kuhu sisse ronid, ainult et väga õhukesed, nagu linad ikka. Kuigi esialgu oli meil info, et kõnealuses hütis on olemas padjad ja tekid, siis saabudes selgus, et neid polegi. Ühesõnaga oli, mis oli. Naril meeldis mulle rohkem magada, kui esimene öö niiskes telgis. Nii et mina igatahes sain välja puhatud ja piisavalt und.
Nüüd oli aeg pesta hambad, seljakott üle õla visata ja alla korrusele kõmpida. Seal ootas meid “Prantsuse moodi” hommikusöök, milleks olid kohv, maisihelbed, saia või keeksi laadne produkt ning veidi moosi ja võid. Ütleme nii, et üsna kesine ja ega erilist emotsiooni see ei tekitanud. Pugisime nendest kõhud enam-vähem täis ja pühkisime suunurgad puhtaks. Tegelikult oli see keeks isegi päris hea…
Aeg oli trepist alla kõmpida, ronimisvarustus üle kontrollida ja pool sellest selga panna. Meie varustusse kuulusid ronimisvöö, karabinid, kassid, jalutuskepid, kirka ning köied. Kui kogu meeskond oli oma asjad üle vaadanud ja varustuse selga vinnanud, olimegi esimeseks seikluseks valmis. Kiivrid pähe, pealambid tööle ning alustasime hämaras oma varahommikust rännakut kõige esimese tipu suunas.
Esmalt pidime ületama päris kivise rägastiku, kus oli vaja vaadata, kuhu ja kuidas astud, et oma jalgu mitte tagurpidi väänata. See võttis aega kuskil tunnike, kuni jõudsime liustiku äärele. Seal tegime väikese pausi, et kinnitada mägisaabastele üsnagi agressiivse väljanägemisega kassid.
Kassid on lumisel ja jäisel pinnal turvaliseks liikumiseks hädavajalikud. Kuidas ma nüüd seletan, et mis need täpselt on? Põhimõtteliselt on need teravad kihvad, mis käivad klambritega mägisaapa alla, et tagada hea ning turvaline liikumine. Voh nii.
Lisaks kassidele harutasime lahti ka köie, millega üksteist teineteise külge kinnitasime. Kõike seda selleks, et turvaliselt seongus üle liustiku ja selles varitsevate ohtude liikuda. Kohe räägin sellest lähemalt.
Liustikul liikumine
Köies liikumise põhiline eesmärk on turvalisuse tagamine ja üksteise julgestamine. Liustikul liikumisel on omad riskid ja ohud. Peamiseks varitsevaks ohuks on neist lumekihi all varitsevad sügavad liustikupraod. Neid pragusid katavad erineva paksusega lumega kaetud kihid ehk lumesillad, mis võivad igal hetkel puruneda ning sisse vajuda.
See, kes parasjagu selle viimase saatusliku sammu sellel puruneval lumesillal astub, kukub väga suure tõenäosusega varitsevasse prakku. Nii et kui see peakski juhtuma, siis on kogu grupp üksteise külge seotud, et julgestada ja piirata seda, kui sügavale antud olukorras kukutakse. Alati ei piirdu kukkumine lihtsalt rippuma jäämisega või mõne füüsilise traumaga, vaid halvimal juhul võib kukkuja mattuda ka alla varisenud lumekihi alla.
Ühel päeval liikus kurb uudis, et just nii juhtuski ühe kohaliku giidiga, kes parasjagu oma kliendiga meie lähedal asuvat liustikku ületamas oli. Lumesild, mis neid varitses, varises kokku ning giid kukkus lõhesse ning mattus paksu lumekihi alla. Hoolimata sellest, et antud olukorra puhul kutsuti kiiresti abi ning reageeriti suurte jõududega, teda kahjuks päästa ei suudetud.
Väidetavalt kõnniti üle selle liustiku päevas mitmeid kordi. Seega võib järeldada, et varitsevaid ohte ja halbu juhuseid mägedes ning liustikul on palju. Selle kohta ei ole garantiid, kui õnnelikult või õnnetult see kellelgi meist lõppeda võib. Selliseid seikluseid planeerides peab paratamatult aktsepteerima mägedes varitsevate riskidega ning neile nii-öelda allkirja andma. Küllap peitub selles ka oma võlu.
Need lõputud tõusud
Meie teekond oli jõudnud liustikul kesta vaid paarkümmend minutit, kui silmad taeva poole suunasime ja ülesmäge tõusmist alustasime. Tõusud olid päris pikad ja need andsid jalgadele üsna kiiresti tunda. Niipea kui jõudsid ühest tõusust üles platoole, algas praktiliselt kohe uus tõus. Ja nii terve päeva. Vahepeal tuli mõni langus ka, et taas uut tõusu võtta. Kogu liikumine oli enamasti mööda kitserada ja kas püstloodis üles, või diagonaalis mööda mäenõlva sikk-sakk trajektoori kõndides. Aga ikka aina ülespoole!
Tundub, et alpinistidel on omad naljad ja sellist seiklust nimetatakse juba kogenenud mägedejumaldajate poolt lihtsaks jalutuskäiguks. Vähemalt mulle jäi kuskilt kommentaariumist selline lõbus väide silma. Kuid ei, ärme lase ennast sellest petta. Huumor on hea, ent selles hetkes mõistab ka heas vormis tegelane, et see on kõike muud kui lihtsalt jalutuskäik. See vajab omajagu aega, et harjuda ja kohaneda.
Ülesmäge liikudes annavad kõige rohkem tunda jalad, mis põlevad igal sammul. Pidev ülesmäge ja nurga all liikumine koormab selga ning hüppeliigeseid. Me lihtsalt pole sellises asendis harjunud olema. Omajagu kaaluv seljakott ning küllaltki rasked mägisaapad lisavad oma panuse. Praktiliselt kogu meie kere ja lihased on hakanud elama täiesti uut elu ja seda väga aktiivselt.
Kõigele lisab vürtsi vaikselt suurenev kõrgus merepinnast ja hõre õhk, mis paneb meid rohkem hingeldama ja õhku ahmima. Mägedel ja lõpututel tõusudel õpime tundma uusi lihaseid ja kehaosasid, millest me varem veel teadlikudki polnud. Viimati kogesin midagi sellist motokrossiga alustades.
Tete Blanche, 3424 m
Lõputu tõusumeetrite kogumine ning liustikel ülespoole rassimine tõi lõpuks tulemusi – olime jõudnud oma esimese aklimati tipu jalamile. Veel viimane pingutus, milleks oli nüüd juba mööda kivist tõusu kirka ja kasside abil ronimine, ning seisimegi Tete Blanche tipus. Selle tipu kõrguseks on 3424 meetrit, millega kaasnesid esimesed avarad ning küllaltki kõrged-kauged vaated meid ümbritsevatele Alpidele. See tulemine oli seda väärt. Minu esimene tipp. Kuradi ilus!
Paarkümmend minutit puhkust, toidu ja joogiga tankimist ning siis oli aeg hakata alla suunduma. Sellel päeval oli kõrgustest alla tulemine nauditav ning mõnus. Võin julgelt öelda, et nautisin kogu teekonda ja tundsin mind saatvatest emotsioonidest ning vaadetest suurt rõõmu. Pealegi olime juba omajagu aega mägedes viibinud, mis oli endaga kaasa toonud ka füüsilise rahulolutunde, nii nagu peale tugevaid trenne ikka. Saabus rahulolu ning enesekindlus järgnevate päevade osas aina kasvas.
Päeva teises pooles, pärast pikka liustikul kulgemist ning allamäge naasemist, jõudsime tagasi mägihütti. Olin väsinud. Jalad tahtsid ennast läbi saabaste süüa. Esimese tegevusena võtsin saapad ja sokid jalast ning veetsin kümmekond minutit paljajalu, silmad kinni ja nägu päikese poole. Esimene edukas tipp vajas ju tähistamist, seda hetke oli vaja nautida. Muhelesin ja võtsin sellest hetkest maksimumi.
Imelik, et nii lihtsad asjad nõnda palju rõõmu võivad pakkuda: värske mäestikuõhk ja soojad päikesekiired. Vot sellepärast tekitabki mägedes viibimine erilise tunde. Lisame juurde vaated ja pea kohal vahelduvad madalad pilved, mis mäetippe murravad, ning saamegi maagilise sümbioosi. Tundsin, et olen õiges kohas. Siin puhkab pea ja aeg seisab. Pealegi, ma ei mõelnud kordagi kohustustele või tööle. Seegi omamoodi puhkus!
Jätkub!
Mis edasi? Loe meie teekonda Mont Blanc tippu järgmisest osast, mis ilmub juba järgmisel nädalal.
