Teeme veel ühe tipu
Üks järjekordne öö on mägedes veedetud ja sammume taas varahommikul liustiku suunas. Mul on tunne nagu ma poleks veel päris ärganud, sest liikuda on kuidagi vaevaline, keha kui magaks. Tänane hommik algab vaevaliselt. Peagi jõuame sellele samale kivisele lõigule, mis mägihüti jalamil asub. Siin ärkab keha kiiresti üles, sest tuleb hoolega vaadata, kuhu ning kuidas astud. Liustikuni on siit oma kõva pool tundi kivisel pinnal turnimist.
Täna tundub see esimene lõik natuke vaevalisem. Küllap sellepärast, et juba korra käisime seda teed ja täna pole see enam nii põnev, kui eile. No pole hullu, grupiga üheskoos keskendudes läheb see aeg kiiresti ja peagi jõuamegi liustiku servale – kotid seljast, kassid jalga ning köisseongusse. Värske õhk paitab nägu ning tagasihoidlik kuu vaatab taevapiirilt meie liikumist pealt. Tunnistame uut algavat päeva siin mägedes.
Vaikselt hiilib ligi saabuv päikesevalgus, mis mäenuka tagant ennast kavalalt reedab. Selle mäenukani on veel aega. Mõnedsajad sammud ehk üks, kaks.. parem, vasak. Tegelikult on see heli isegi rahustav, kuidas mägisaabaste külge kinnitatud kassid lumekihti läbivad ja kanda kinnitades häält teevad. Mõnus, mulle on hakanud see mägedega ümbritsetud monotoonne ülesmäge liikumine meeldima. Mõtlen endamisi, et see on hea trenni eest, ja kõnnin edasi.
Üks tõus lõpeb, teine algab
Ligi tund liustikul liikumist on meid toonud uues suunas. Siit läheb üles järsk mäenõlv. Rets! See 45-kraadise nurga all tõus paneb mu mentaalselt mängu muutma ning otsustan, et keskendun tõusule minekul astumisele ühe sammu korraga. Ma ei mõtle millelegi muule. Ja päriselt ka, ma lihtsalt astun ja astun… jälgin köit ning liigun. Siin tasakaalu kaotades ja kukkudes saab ilusa pika sõidu mööda mäenõlva alla. Tõenäoliselt saaks kirkaga ennast enne seisma, aga siiski.. päris järsk on siin.
Aga mis siis kui? See mõte käib mägedes liikudes korduvalt peast läbi. Vaatan oma kirkat ja kujutan vaimusilmas ette, kuidas kukkumise korral ennast ümber pööran ja selle kehaga peale toetudes kõvasti maasse löön. Lootes, et see peaks mind õigeaegselt pidurdama ja mittesoovitud kukkumise lõpetama. Mõtlen endamisi, et peaksin hakkama saama küll, ning astun edasi.
Vaikselt jõuame selle tõusu tippu ning siin ootab meid selle lõigu lõpuboss – kivisest tipunõlvast üles ronimine. Viimane osa, siis jõuame kuhugi .. ma ei tea kuhu, sest ma ei näe, mis seal meid ees ootab. Põnev!
Tasa ja targu
See nõlva tipp oli tegelikult äge ja põnev turnimine, sest nüüd oli vaja neljakäpukil ronida. Käsi pidi ka kasutama ja see muutis kogu liikumise palju huvitavamaks. Siin üleval oli lumekiht õhem ning maapind kivine. Pidime vaatama, kuidas ja kuhu astume, et oma sammudest tagumisele grupikaaslasele kivisid alla ei pilluks.
Kuna see nõlv oli väga järsk, siis ei olnudki palju vaja, et kivid kiiresti veerema hakkaksid ning kedagi vigastada oleks võinud. Õnneks suutsime siin üksteisega ettevaatlikult ja hästi arvestada ning kikivarvul kenasti üles jõuda.
Niipea kui kivisest tipust üles ronisime, pidime kiviseinas olevast praost, kuskil poole meetri laiusest, ennast osavalt koos seljakottidega läbi suruma. Siin ootas meid uus maailm ja uus vaade – meid tervitas Šveitsipoolne liustik ja lõputu horisont. Nägime ära uued marsruudid, kuidas siia saada, ning kus, mis asub. Tegime kividele istudes 15 minutit puhkust, sõime snäkke, jõime isegi coca-colat ning asusime taas teele, et meie tänase tegeliku tipuni jõuda.
Esmalt natukene mäest alla ja siis taas pikalt-pikalt üles. Mööda kitserada. Siin oli lumekiht paksem ning lõunane päike oli kogu liustiku sulatanud, et see pehmemaks muutuks ja meie liikumist vaevalisemaks teeks. Ja nii me jälle lõputult mäest üles rühtisime.
Tõusunurk oli nii suur, et kõndides olid meil kaelad sirged aga nägu ja silmad taeva poole suunatud. Loodan, et see annab mingigi ettekujutuse sellest, mis iseloomuga tõuse me pidevalt vallutama pidime. Kui vaimselt harjus sellega lõpuks ära, siis keha lõi ikka tuld, sellest ei pääsenud.
Kas me hakkame siit üles ronima?
Olime jõudnud lõpuks kõrgele mäejalamile. Nüüd oli aeg teha viimane puhkus, sest meie ees oli suur kivine mäenõlv, mis vajas vallutamist. See oli Aguille Du Touri tipp, kus polnud lumest märkigi. Üles vaadates ei saanud ma esialgu arugi, et milline või kus see tipp sellel mäel on. Kiviseid ja teravaid tippe oli mitmeid, mis tekitasid esmalt palju segadust. Veel rohkem segadust saabus siis, kui sain aru, et me hakkame sinna tippu kohe ronima.
Kiire briifing ja ettevalmistused võisid alata. Minu grupiliikmed jätsid oma seljakotid mäejalamile, sest nii on kergem ronida ja kõike seda pahna pole lihtsalt kaasa tarvis. Mina otsustasin, et jätkan seljakotiga, sest mul oli vaja kaasa vedada droon, lisaakud ja akupank. Teadsin kohe siia tulles, et ma ei võta neid vidinaid niisama kaasa, vaid ikka kasutamiseks. Teisisõnu, ma ei kavatsenudki siit ilma heade kaadriteta lahkuda. Ja mis seal salata – ma sain oma soovitud kaadrid ja fotod. Siin nad on:
Minust sai mägironija
Kogu Aguille Du Touri ronimine oli minu jaoks esmakordne väljakutse. Alt vaadates ma ei arvanudki, et me seda tippu tegelikult ka ronima hakkame. Esimene reaktsioon oli, et okei, tulime niisama siia vaatama, milline kivine tipp välja näeb. Issand, kui loll minust oli arvata, et Marko meid siia niisama kivist mäenõlva vahtima toob. Nagu turistid purskaevu ümber. Ja ega see oli level up kah. Poleks arvanudki, et me sellega kõik hakkama saame ja pükse täis ei lase, sest tegelikult oli see esmase kogemuse kohta ikka päris karm (ja äge!).
Hämmastav, kuidas inimese keha ja vaim suudavad ennast osavalt ümber lülitada. See, mis moel me uute väljakutsetega kohaneme, on lihtsalt uskumatu. Need kõrgused, mis meid pidevalt ühelt kivilt teisele ronides selja taga varitsesid, olid alguses väga hirmuäratavad, ent sellega tuleb mägedes ära harjuda. Selg ees kukkumised oleksid olnud pikad ja valusad. Otse ja ausalt – surmavad. Sellel mõttel pikalt ei peatunudki, elu ja hetke oli vaja nautida. Siin tundsin ennast eriti elusana. Piir oli ju lähedal, kontrast kahe maailma vahel oli selge ja suur.
Ronimine oli kestnud omajagu ja tundub, et saime päris hästi hakkama. Olime keskendunud ja ettevaatlikud, julgestasime üksteist iga ronitud kivi vältel ning hoidsime silma peal, et köis alati õige nurga alt turvaliselt fikseeritud oleks. Kasutasime julgestamisel kivisid, mille nukkide taha alati esimene ronija köit toetas, kuniks järgmine ronija järgi jõudis. Ja siis sama protseduur uuesti tagumiste ronijate vahel.
Aiguille Du Tour, 3540 m
Peagi olime jõudnud nii kaugele, kus tuli teha viimased püstloodis turnimised ja üles ronimised. Need hetked olid päeva kõige ärevamad ja adrenaliinirohkemad. Selle hetke ülivõrdes märksõnadeks olid adrenaliin, kõrgusekartus ja ohutunnetus. Elu, eksistents ja nende õhkõrn piir. Ja lõpuks me jõudsimegi tippu – Aiguille Du Tour, 3540 meetrit. MEGA!
Siin kividel ronides sain taaskord kinnitust, et ma olen õiges kohas ja teen õiget asja. Ai, elu on ilus. Eriti siin piiril kõõludes. Ah, kurat, siit peab ju alla ka saama… ja see kõik algas uuesti, sel korral veel ettevaatlikumalt, sest alla ronida oli oluliselt keerukam, kuna kukkumisoht oli suurem.
Otsustasime, et võtame väga rahulikult ning etapi kaupa, üksteist hoolikalt ja süsteemselt julgestades. Möödus tund ja lisakski, kui olime tagasi mäejalamile jõudnud. Tegime mõned pildid, videod, rääkisime natuke muljeid ja alustasimegi pöördumist tagasi mägihütti mööda liustikku.
Imeline päev ja imelised numbrid. Kogu Aiguille Du Touri tipuvõtt kestis kokku 10 tundi ja 36 minutit. Mägedes liikumist kokku 13,56 kilomeetrit, tempoga 47 minutit / kilomeeter. Tõusumeetreid kokku 1250 ja energiakulu 7002 kcal. Vot nii.
Tagasi Chamonix’sse
Nii pea kui olime jõudnud tagasi mägihütti, tegime kiire puhkepausi ja korjasime varustuse kokku. Nüüd oli aeg mööda mägist matkateed tagasi alla joosta, et õigeks ajaks bussile jõuda. Kuna me olime natukene ajast maas, siis hakkas selle laskumisega jube kiire. Nii, et ma praktiliselt jooksin pool teed mägisaabastes ja seljakotiga, pidevalt oma varbaid vastu kive ära lüües.
Kiirustamiseks oli põhjust, sest viimane gondel laskus bussipeatuse suunas vaid pooleteise tunni pärast. Otsustasime, et üksteist ei oota ja kõik liiguvad omas tempos, lootuses ikka õigeks ajaks kohale jõuda. Vastasel juhul oleksime pidanud päris pikalt veel jala kõndima, et bussijaamani jõuda. See ei tundnunud üldse ahvatlev, sest mu jalad olid päriselt väga läbi.
Õnneks läks kõik hästi ning jõudsime õigeaegselt mäelt alla ning bussile. Sõit tagasi baaslaagrisse oli vaikne ja chill, me kõik olime väsinud. Tagasi Chamonix’sse jõudes ootas siin meid kaks päeva puhkust. Saime pesta, taastuda ning linna peal käia. Emotsioonid olid head ning kõigil oli nägu naerul. Nüüd oli vaja kaks päeva taastuda ja oodata sobivat akent ilmaennustuses, sest ees ootas meie põhiline eesmärk – Mont Blanci tipp.
Mul oli hea meel, et olime tagasi telklaagris. Võtsin ennast riidest lahti, viskasin püksid, joped ja muu varustuse telgi peale kuivama ning läksin, rätik kaenlas, ennast pesema.
See oli taas üks lihtne ja ehe hetk, mis õpetas lihtsaid asju rohkem hindama. Olles olnud 3 päeva pesemata, mis endalegi üllatuseks ei häirinud mind mägedes viibides absoluutselt, on päris hea taas puhas olla. Hambaid sai ikka pesta ja ülejäänuga tuli lihtsalt leppida. See käib selle juurde ja me harjume nende tingimustega lihtsamini, kui oleme sellise seikluse keskmes. Kergemini, kui arvata oskame.
Aeg taastuda
Pärast elementaarseid protseduure ootas meid ees kaks vaba päeva. Esialgu pidime küll ühe vaba päevaga piirduma, ent kuna grupijuht Marko otsustas, et ilma jaoks on siiski kaks päeva vaja oodata, siis nõnda ka tegime. Pealegi ei olnud mul selle kahe vaba päeva vastu mitte kui midagi – tundsin, et vajasin puhkust. Pealtnäha lõputu ülesmäge liikumine võttis tegelikult korralikult läbi, lisaks oli jalgadele tekkinud paar rakku, mis vajasid ravimist. Pikem puhkepaus tekitas tipupäeva osas kindlama tunde.
Vabadel päevadel käisime poodides shoppamas, Chamonix spas ning meeldivalt einestamas. Palju sai puhata, hommikuti laagris koos süüa teha ning lihtsalt loba ajada. Lihtne kvaliteetaeg.
Baaslaagris lihtsalt viisil priimusel söögi tegemine oli meeldejääv osa nendest vabadest päevadest. Kui esimesel päeval tegime päris maitsvat omletti, siis teisel päeval oli hommikusöögiks pannkoogid. Lihtsad toimetused ägedate inimestega muutsid need hommikud tõeliselt eriliseks ning meeldejäävaks. Head mälestused
Need päevad olid vajalikud, sest ees ootas ju pikk tipupäev, kus oli üles ja alla liikumist ikka väga-väga palju, eriti ühe päeva kohta kokku. Maksimaalne puhkus ja taastumine ladus meile tugeva põhja tipu vallutamiseks. Kõik tundus hästi.
Jätkub…
