Teel tippu
Kätte oli jõudnud 9. augusti hommik. Ärkasime hommikul kell 7, pakkisime seljakotid ning liikusime bussile. See viis meid Chamonix’i ääremaile Les Houches’i jaama, kus gondel viis meid üles Saint-Gervaisis asuvasse raudteejaama. Jäi veel 20 minutit ootamist, kuni saabuski punane rong, mis meid edasi Gouteri kalju jalamile viis.
Rongil viibides avanes meile äärmiselt ilus ja võimas vaade Mont Blanci jalamile, mis saatis meid kuni lõpp-peatuseni. Sellist rongisõitu olin ma ainult piltidelt näinud – see oli tõesti vägev. Siin ma siis lõpuks olingi, seljas raske kott, kirka, köied. Ma olin teel Mont Blanci tippu.
On hetki, kus see kõik ei jõua mulle päriselt kohale, et kuidas kõik nüüd nii vormistatud on, et ma olengi siia omal jalal jõudnud ja suunaga Alpide tipu poole. Põnev elu! Aga selleks, et kõik see reaalsuseks osutuks, tuleb ikka ise sammud astuda.
Pärast pooletunnist sõitu ja olimegi jõudnud sihtpunkti, Nid d’Aigle peatusesse, kust pidime jalgsi jätkama. See oli viimane ja lähim peatus, kuhu rongiga tulla sai. Järgmine sihtpunkt oli Gouteri mägihütt, ent selleks pidime vahepeal läbima mitu erinevat väljakutset ja nägema palju vaeva.
Kuigi Mont Blanci tippu saab erinevalt, valisime meie täna kahest levinud võimalusest Gouteri marsruudi. Tegemist on väga rohkete elementidega ja vahelduva rajaga, saab ronida kividel, ületada kuluaari ning tõusta liustikul kuni tipuni. Väga huvitav ja mitmekesine, soovitan. Alternatiiviks on ka kolme tipu marsruut, mis on rohkem mööda järske lumiseid nõlvasid ronimine, lisaks läbitakse sellel rajal kohti, mis on laviinide suhtes väga tundlikud ja ohtlikud.
Moreenidel turnides
Olles jõudnud üles peatusesse, tervitas meid hea ilm ja kuumad päikesekiired. Tegime kiire ümberhäälestuse ja kohandasime varustust ning riietust. Võtsime kasutusele jalutuskepid, vähendasime seljas olevaid riideid ning igaks juhuks määrisime päikesekreemi näkku ja kätele, sest päike lõõmas siin tõesti tugevalt. Lõpetuseks päikeseprillid ette ja minekut!
Alustasime pika ja kivise matkaga üle moreenide, et jõuda Tete Rousse’i mägihütini, mis asus 3167 meetri kõrgusel. Moreen on kivimite kogum, mis on liustiku liikudes kogu lume ja jää massiivide poolt kaasa haaratud ning sulamise järgselt maha jäänud. Järsust mäenõlvast oli päris palju aeglaselt üles tatsamist, kuni jõudsime platooni. Sealt edasi oli veel pikalt minna, enne kui Tete Rousse’i mägihütini jõudsime. Enne Tete Rousse’i hütti oli veel checkpoint, kus kontrolliti üle, kas meie nimed on mäkke minekuks kirjas. Kontroll tehtud, jätkasime.
Tete Rousseni jõudes tegime pooletunnise peatuse. Täitsime kõhtu, mina kuivatasin oma saapaid ja sokke ning kontrollisin jalgade tervist. Kuna mul olid tekkinud eelnevatest päevadest rakud, siis oli oluline nende seisukorda pidevalt kontrollida, et tipupäevaks kõik hästi oleks. Rakuplaastrid olid veel oma kohal ning see võttis pinget veidi maha. Naljakas mõelda, aga nii mu jalad kui ka sokid aurasid, kui saapad platool puhates jalast võtsin. Selline tunne nagu läbi tule oleks tulnud. See kividel ja moreenidel ronimine ja liikumine väsitab lõpuks ikka väga ära. Pealegi peab kogu aeg jälgima, kuhu ja mis nurga all astud, et oma hüppeliigest ära ei väänaks.
Grand colouir ehk surmakuluaar
Kui Tete Rousseist olime lõpuks ennast taas püsti ajanud ja edasi liikunud, jõudsime lõpuks mööda lumist nõlva kurikuulsa ja ühe kõige ohtlikuma elemendini meie marsruudil – surmakuluaarini. See koht lausa neelas rahu. Kõik oli kuidagi vaikne, kohati liigagi vaikne. Praktiliselt terve seal viibitud aja vältel oli väikeste pausidega näha ja kuulda, kuidas pisikesed kivid mööda kuluaari alla veerevad. Aeg-ajalt tuli väikesele ja ühtlasele kivirahele lisaks alla ka intervallidena ning kiirelt sööstvaid suuri kivisid. Sürr. Selline ühteaegu nii rahustav ent kohati ka häiriv heli. Ei osanud seisukohta võtta, kas see on nüüd see koht, kus tuleks tõesti karta?
“Kui hull see ikka olla saab,” mõtlesin endamisi. Naljast oli asi väga kaugel, sest see koht on saanud saatuslikuks nii mõnelegi ronijale, kes sarnaselt meiega soovis Mont Blanci tippu jõuda. Grand colouir ehk surmakuluaar on ligikaudu 45-kraadise kalde all mäenõlva ületav lõik, mida tuleb kiiresti, kuid kindlal sammul liikudes ületada. Ohtlikuks teeb selle lõigu pidevalt esinev kivilaviin – ülevalt alla sööstev kivirahe.
Need kivid, mis sealt hooga alla sööstavad, pole ümmargused, vaid pigem teravad ja ebamäärase kujuga. Kuna kivid hakkavad alla varisema väga kõrgelt ja kaugelt, siis alla sööstes keeravad nad ennast küljele ja kujutavad endast rohkem nagu lõikekettaid, mis üritavad Su pead maha võtta. Lisaks selle koguvad nad pika distantsi peale kõvasti hoogu, mis teeb fataalse olukorra raskesti ennetatavaks.
Kui aus olla, siis ma ei pinguta siin millegagi üle. See ongi üks haigelt ohtlik element Gouteri marsruudil. Päriselt ka. Seda ületatakse ükshaaval, üksteist julgestades. Samal ajal, kui üks läheb, siis teised vaatavad mäenõlva tippu, et koheselt alla varisevatest kividest vaprat ületajat ette teavitada. Leppisime kokku, et karjume “Kivi ees!” või “Kivi tagant!”, et anda ületajale natukenegi aimu ja kindlust, milleks ta valmis peab olema. Selle info põhjal oskasime paremini orienteeruda, et kas pigem aeglustada liikumist, kiirendada sammu või halvima puhul pikali heita ja kerra tõmmata ning lihtsalt parimat loota. Õnneks saime grupiga kõik kenasti üle ning jätkasime oma teekonda Gouteri mägihüti suunas. Kivi kukkus südamelt.
Gouteri kalju
Olles möödunud ja seljatanud ühe kõige ohtlikuma lõigu, olime ühtäkki juba järgmise ja uue väljakutse jalamil – meid ees ootavast Gouteri kaljust üles ronimine. Kokku oli vaja tõusta ligi 600 meetrit, tehes seda mööda kivist Gouteri kaljuribi. Mõned kohad olid julgestatud trossidega, mis tegi ronimise mingil määral turvalisemaks. Nendes kohtades sai vajadusel kasutada enesejulgestust ehk ennast karabiniga iga teatud maa tagant kinnitada ja võimaliku eksimuse eest kaitsta.
Mina seda võimalust ei kasutanud, sest eelistasin vabalt ronimist. Lihtsalt tundsin, et tahan ja tunnengi ennast kindlalt. Nautisin seda, kuigi kogu aeg oli kuklas mõte, et pean olema ettevaatlik ja kõikides kivinukkides veenduma, et need tugevalt kinni ja stabiilsed oleksid. Raske seljakott tegi ronimise veelgi keerukamaks, sest raskuskese kiskus pidevalt tahapoole ning väiksemgi eksimus oleks kaasa toonud selg ees kukkumise teravatele kividele.
Kogu see ronimine oli omajagu pikk ning aeganõudev, kuni lõpuks kalju tippu jõudsime. Siit viis meid kitsas kitserada mööda lumist tipuharja kaugelt paistva mägihütini. Olime jõudnud Gouteri mägihütti, kus meid ootas ees veel viimane taastumine eesootavaks tipupäevaks (ööks). Tänane päev hütini möödus edukalt, sest jõudsime kõik turvaliselt kohale ja kellelgi probleeme ei tekkinud.
Hoolimata sellest oli see teekond tegelikult väga ohtlik ja terve aeg pidi tugevalt hetkes viibima. Keskendudes ja tegevuse vältel ei saa sellest ehk nii hästi aru, sest oled vastavalt häälestunud ja maksimaalselt kohal. Oled justkui rohkem valmis ja tsoonis. Tagantjärele mõeldes oli see ikka üks tugev väljakutse, kus üks element oli keerulisem kui teine. Õnneks meil vedas ilmaga ja see tegi kogu teekonna läbimise palju kergemaks.
Vahel mõtlen endamisi, et kui oleks teadnud, mis meid kõik ees ootab enne päeva alustamist, siis oleks kogu teekond olnud oluliselt raskem. Ma pean siinkohal silmas just vaimsest aspektist lähtudes. Kõiki etappe esmakordselt avastades ja läbides tekib iseloomulik põnevus ja õhin ning see tegi kõik eesootava natukene kergemaks, ma arvan.
Viimane peatus, Gouteri mägihütt
Olime tervelt viimasesse vahepunkti jõudnud – Gouteri mägihütti, mis asub 3815. meetri kõrgusel kaljunukal. Me olime väsinud, räsitud ja tühjade kõhtudega. Keskpäev oli möödunud ronides ja ennast ületades. Nüüd oli kell saanud 5, kui saime varustuse seljast ja saapad kuivama pandud.
Täna ootas meid ees veel õhtusöök ja natukene muljetamist. Õhtu eel tegime pilte, mõned videolõigud ning seejärel oli aeg öiseks äratuseks ette valmistada. Kontrollisime varustuse üle, tegime kotid mõnevõrra kergemaks, eemaldades teatud asjad, mida tipupäevale hütist kaasa polnud vaja võtta. Kõige olulisem oli koti sisust tipu jaoks mõeldud kerge sulejope, koorikpüksid ning paksud soojad kindad. Lisaks sellele batoonid, energiageelid ja minu jaoks erilise tähtsusega sini-must-valge Eesti lipp.
Viimasena kontrollisin üle drooniakud, GoPro, akupanga täituvuse ja muud elektroonikaga seotud detailid. Kuna tahtsin võimalikult palju üles filmida, siis oli mul äärmiselt kõrge prioriteet see, et tehnika mitte kuidagi alt ei veaks. Kahjuks jätsin tähelepanuta GoPro mälukaardi, mille maht oli täitunud ning selle tõttu paljud klipid tipust filmimata jäid. Vähemalt sellisest perspektiivist nagu ma seda tegelikult soovisin. Aga noh, mis teha. Järgmisel korral olen palju targem, kuidas kõike seda paremini organiseerida ja ette valmistada.
Nii pea, kui kogu varustus ja seljakott üle vaadatud, õhtusöök söödud, oligi aeg magama heita. Magama sain umbes kell 9 õhtul, ent pidevat und kahjuks ei kogenudki. Esialgu küll uinusin ning jäin magama, ent üsna pea enne südaööd ärkasin selle pärast üles, et kõrval ruumis üks naisalpinistidest oksendades, ise samal ajal alla tualeti suunas joostes. Mis seal salata, see rööviski mu une. Peab tõdema, et sellel kõrgusel magamine oligi kuidagi heitlik ja kaootiline. Raske kirjeldada, mis tunne see täpselt oli, ent meenutas palaviku tunnet. Segane ja rõhuv. Tunnid möödusid ja lõpuks ma kuidagi uinusin ning sain siiski paar tundi und.
See päev on kätte jõudnud
Kell oli saanud 2 öösel, kui helises äratuskell. Kui silmad avasin ja meeled ärkasid, tervitas mind kõle, pime ja rõhuv mägihüti atmosfäär. Liikusin vaikselt nari servale ja vaatasin aknast välja. Pime. Mitte midagi polnud näha. Ronisin tasapisi voodiservale ja redelit mööda alla. Minuga koos ärkasid Karin ja Mait, üsna pea ka Maarja ja Marko. Ümberringi oli kuulda teiste alpinistide sagimist. See öö peitis endas nii palju tõsidust – kõik valmistuvad ette ja teavad, mida teevad. Need kõik, kelle äratuskell siin nendel samadel tundidel helises, jagavad ühte ja sama teekonda, eesmärki – jõuda hommikutundideks Alpide kõige kõrgema punkti, Mont Blanci tippu.
Kui olin narilt alla saanud, otsisin oma kotist hambapastat ja hambaharja, et kiiresti enne hommikusööki hambad ära pesta. Kitsad koridorid olid hommikutundidel tihedat liiklust täis. Kes käis hambaid pesemas, kes läks parasjagu sööma ning kes oli juba teele asunud. Keerdtrepile, mis mägihüti korruseid ühendas, oli jäetud kümneid seljakotte. Enne, kui hommikust sööma asusime, pidi varustuse ja seljakoti ukse taha jätma. Selline oli lihtsalt kodukord. Naljakas oli vaadata, kuidas erinevad seljakotid justkui hanerivina ühelt korruselt teiseni kulgesid. Neid oli tõesti palju. Kahju, et unustasin pilti teha.
Meie siinne hommikusöök oli lihtne ja kesine – kuiv tükk keeksi, kaerahelbed piimaga ning kõrvale kohv. Kogu lugu. Ja kui aus olla, siis ega tegelikult polnudki väga isu. Tead küll seda tunnet, kui ärevus on kõhtu pugenud ja kõik justkui põleb sees. Uni oli ju meil kõigil kesine ja eks see andis samuti tunda. Pealegi hakkas vaikselt närv ja adrenaliin võimust võtma. Alateadvus oli selleks kõigeks juba mõningat aega ette valmistunud. Hoolimata sellest, et isu polnud, pidime siiski sööma korralikult, sest see andis meile jõudu tipu suunas liikumisel. Nii ma sõingi, pool vägisi.
Kui olime hommikusöögiga lõpetanud, oli aeg trepist alla liikuda ja spetsiaalselt ettenähtud ruumist oma varustus üles korjata. Mäletan, et riidesse pannes oli kõik justkui millimeetri täpsusega. Särk püksi, sokid korralikult ja mugavalt jalga, pükstel vöö tugevalt kinni, säärised tugevalt seotud. Ja nii edasi. Kõik pidi olema perfektselt sätitud. Võtsime kogu olukorda ja ettevalmistust väga tõsiselt, vaikselt ja endamisi, ent maksimaalselt keskendudes. Me olime ju kõik seda päeva oodanud ning siin me nüüd olime. Meid lahutas vaid 1000 meetrit Mont Blanci tipust.
Kottpimedas sammudes
Kell oli kolm öösel, kui mägihütiga hüvasti jätsime ja kottpimedas liustikule astusime. Pealampide erksinine valgus juhatas teed, valgustades meetrite jagu maad meie nina ees. Meid ümbritses vaikus, hõre õhk ja vaid kasside krõbin jäises lumes. Vaid mõned minutid sammumist, kui juba tekkis tunne, nagu ei saaks korralikult hingata. Hõre õhk tegi oma töö ja õhupuudus ilmutas ennast halastamatult. Sellega pidi nüüd ära harjuma ja leppima, sest oli ju vaja tuhat tõusumeetrit sellistes tingimustes üles liikuda. See õhu ahmimine vajas harjumist, sest eelnevatel päevadel sellist tunnet ma ei kogenud. Algus oli ebamugav, ent keskendusin sammudele.
Pealamp oli sätitud kõige tugevama reziimi peale ning sinine valgus suunatud nina ette. Sinna, kuhu iga järgneva sammu astuma pidi. See kõik oli nii sürr ja imelik, samas võimas ja aukartust tekitav. Ma ei näinud selles pimeduses eriti midagi, peale väikese ala, mida pealambi valgus mu jalgade ette näitas. Selle valgusvihk oli nagu rambivalgus, milles püsima pidin. Polnud õrna aimugi, et mis silmapiiril on või kas ees ootab järsk või leebe tõus. Tekkis justkui visuaalne deprivatsioon. Pimeduses liikumine kaotas aja- ja ruumitaju. See tunne jääb terveks eluks meelde, mis mind tol hetkes valdas. Lihtsalt üks samm teise järel, nägemata kuhu, kaugele ja kui kaua veel. Keha nägi vaeva, et oludega kohaneda.
Olime umbes tunnike mööda liustikku tõusnud, kui olin lõpuks häirivast õhupuudusest võitu saanud. Nüüd olid ka jalad harjunud ning ülesmäge kulgemine läks mõnevõrra ladusamalt. Mulle meeldib öelda, et olin selleks hetkeks tsooni sisse läinud ja olukorraga adapteerunud. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Kaugele silmapiirile oli tekkinud palju helendavaid täppe. Pikas rivis, nagu jaaniussid keset suveööd. Need olid kaugustes tõusvad alpinistid, kes olid meist tund-kaks varem ärganud ja teele asunud. See vaatepilt andis mingil määral aimu, kui kaugel oleme meie ja kuhu veel (vähemalt) minema peab. Ühest küljest justkui tekkis mingisugune aimdus, et kaua veel minna, ent samas ei andnud see teadmine midagi, sest (olles varasemalt seda kogenud) ühe suure tõusu taga võis peituda teine veel suurem tõus.
Möödunud oli järgmine tund, kui kell hakkas vaikselt viiele lähenema. Olime endiselt järsust liustikust üles sammumas. Neid ridasid kirjutades on naljakas mõelda, et ühest küljest justkui kõlab nii igavalt, et pidevalt on juttu ülesmäge sammumisest, ent paraku see tõesti nii on. Selles peitub võlu! Kes käinud, see teab. Nüüd oli lumi meie jalge all muutunud väga jäiseks ja tugevaks.
Selleks, et korralikult ja stabiilselt mööda tõususid astuda, oli vaja saapatallale kinnitatud kassid tugevalt maasse lüüa. Selle saatel oli kuulda kasside ja jää kokkupuutel tekkivat krõbisevat häält, kui metallist kihvad läbi lume- ja jääkihi pidepunkti otsisid ning ennast samm-sammu haaval kinnitasid. Kõik need helid ja aistingud olid eriti kontrastsed tänu pimedusele, mis kõige tajumise hoopis tundlikumaks muutis. Kui me ei näe, siis koondub meie taju teistele meeltele, muutes need rohkem tundlikuks kui tavaliselt. Küllap see ongi üks nendest võludest, miks ma tegelikult seda atmosfääri nautisin.
Praktiliselt terve tuldud tee oli ainult ülesmäge liikumine. Üks tõus järsem kui teine. Nüüd sain üsna kiiresti aru, et jalgade säästmiseks jalatallast kuni puusadeni pean leidma mugava sammu, mis võimalikult vähe ka kanda ja hüppeliigest koormaks. Tõusunurk, millest nüüd üles marssisime, oli väga järsk. Minu jaoks sellisel nurgal täistallal astumine oli ebamugav ja kuidagi kurnav. Seetõttu kulgesin suurematel tõusudel ülesmäge küljel sammudes, ühte jalga üle teise tõstes. See taktika aitas keha ja jalgu säästa ning sobis mulle üllatavalt hästi. Jätkasime sammumist.
Päikesetõus ja Alpid
Tunnid möödusid ning meid tervitas vaikselt saabuv valgus. Kohe-kohe oli oodata päikesetõusu. Lisaks päevavalguse saabumisele ja uue päeva tärkamisele muutusid ka ilmastikuolud. Kõrgust kogudes muutus õhk külmemaks ning hõredamaks. Hoolimata saabuvast päikesevalgusest hakkasid miinuskraadid rohkem tunda andma. Olime peagi jõudnud Vallot Hütini. Tegemist on tormivarjundiga, mis on ehitatud ca 400 tõusumeetrit enne Mont Blanci tippu. See on eelkõige mõeldud hätta sattunud alpinistidele tormi ja külma eest varjumiseks. Seda juhul kui kõik ei lähe nii nagu plaanitud ja on kiiresti peavarju vaja. Tipu eel on ilmastik väga heitlik ning võib muutuda minutitega.
Tegime varjundi taga varjus kiire peatuse, et riidekihte lisada ja energiat saada. Külm oli võimust võtmas ning tugevad tuuleiilid andsid miinuskraadidest aja möödudes järjest rohkem tunda. Kui olime oma riietuses täiendused tehtud saanud ja soojuskihid lisatud, kasutasime veel hetke ära, et esimesed energiabatoonid ja geelid ära manustada. Vett pidi samuti tihedalt jooma. Mitte palju, ent väikeste lonksudega tuli seda pidevalt teha. Kuna keha sai hõredas õhus ja pidevas ülesmäge liikumisel palju vatti, kulutades seega ka rohkelt energiat, et õhust tulevat hapniku puudujääki kompenseerida, siis pidi neid ressursse usinalt tagasi tarbima. Oluline turgutus tehtud ja tipp ootas.
Hoolimata sellest, et mul polnud tegelikult õrna aimugi, kui kaugel veel tipp on ja kui mitu tõusu me tegelikult siis veel ületama peame enne kui lõpuni jõuame, tekkis mu sisimas vaikselt eufooria. Tundsin, kuidas oleme vaikselt sihtpunktile lähenemas. Küllap oli see ka osa loodusest, mis kõike eesootavat reetis: tipule omane ilmastik, tugevad ja järsud tuuleiilid, külmast tekkinud udumassid. See kõik tekitas minus tunde nagu ma siseneksin kuhugi erakordsesse. Justkui astuks väga lähedale maailma äärele. Eufooria asendus peagi aukartuse ja ärevusega, ent minna oli veel palju. 400 meetrit tundub nii vähe ja justkui käega katsutav kaugus, ent tihtipeale osutubki just see etapp saatuslikuks, kus rasketele tingimustele ja väsimusele alla vannutakse ning ümber pööratakse.
Olime jõudnud järjekordse järsu nõlvani, mille taha sel korral ei näinud. Siit ülesminek oli aeglane ja vaevaline. See oli palju raskem, kui eelnevad tõusud kokku. Ühest küljest juba sellepärast, et jalad ja keha olid omajagu väsinud. Jalgealune oli jäine ning iga sammuga pidin kassid kõvasti jäisesse maapinda kinni astuma, enne kui sain järgmise sammu üles poole astuda. Järgnesid paksus lumes ette astutud jäljed, milles sammuma pidin. Need olid ligi 25-30 sentimeetrit sügavad. Selleks hetkeks oli väsimus ja mägi teinud meiega oma töö. Seda reetis minu ja tagumise grupiliikme vahel pidevalt pingule tõmmanud köis. Minu taga vapralt sammunud noor naine Maarja, kes oli küll hakkamist ja tahtmist täis, ent väsimas.
Vaatasin pidevalt üle õla taha, et kontrollida meie köie pikkust ja vahemaad. Püüdsin jälgida tempot, et meil kõigil oleks mugav. Hõre õhk tegi oma töö ja järsust jäisest nõlvast üles sammumine duubeldas seda kõike. Taha vaadates nägin, kuidas Maarja oli keskendunud ainult sellele, et üks jalg teise ette vinnata. Tean, et tal oli raske, ja iga kord, kui ta aeglustus, tõmbasin mina köie pingule ja omal sammul teda mäenõlvalt enda tempoga rohkem ja rohkem kaasa. Grupis ja köies liikudes ei saa oma maailmas elada, tuleb mõelda ja arvestada teiste liikmetega, sest mäel olles ei ole sa üksi, vaid meeskonnana. Meil oli üks eesmärk, seega pidime arvestama kõikide tingimustega, mis meil koos olles ette võis tulla. Olime tiim.
Käed külmetavad
Olime jõudnud nõlvadevahelisele platoole kui ühtäkki jäime eesmise grupiliikme Karini algatusel seisma. Esialgu ei pööranud ma köiskonna eelviimasena eespool toimuvale erilist tähelepanu. Arvasin, et küllap Karinil tuli joogijanu või tahab riietest midagi kohendada. Kasutasin hetke ära, panin kirka maha ja klõpsisin telefoniga pilte. Kui pildid tehtud, panin telefoni tagasi akupanga otsa laadima ja pistsin selle rinnal olevasse taskusse. Külm tegi siin telefoni akuga väga kiiresti üks-null ning seetõttu oli mul kaasa võetud eraldi akupank ning mitu lisaakut droonile. Vaid nii sain kindel olla, et saan jäädvustada soovitud materjali oma seiklusest.
Kui olin käed tagasi paksudesse ja soojadesse labakutesse pannud ning grupi jätkamist ootasin, sain aru, et meil on vist mõni muu probleem käsil. Tundub, et praegu pole asi joogijanus või milleski tavapärases. Nii oligi, sest Karinil oli probleem külmetavate kätega. Kindad, mis ta oli tipu päevale kaasa võtnud, polnud piisavalt soojad ning see oli tema ja meie kõigi tippu jõudmise plaani saboteerimas. Vaatasin, kuidas ta seal oma kinnastega mässas, kui järsku jõudsin arusaamale, et ainus viis kiiresti edasi minna on üksteisele toeks olla ja teha, mis parasjagu võimalik.
Võtsin oma paksud topeltsisuga labakud käest ära ning andsin Karinile: “näe, Karin, võta minu kindad ja anna enda omad mulle, küll pärast saame tagasi vahetada, kui mul käed külmetama hakkavad.” Karin andis oma kindad mulle ning mina enda labakud talle vastu. Meie kindaid ei saanud võrrelda, need olid tal tõesti külmad ja õhukesed. Mina olin oma varustuses kindel, sest nägin selle soetamisega kurja vaeva ja tegin läbimõeldud otsused. Ja mu kindad olid tõesti head, olen siiani neist vaimustuses. Seest suletäidisega sisemised labakindad, peal Gore-texiga tuule- ja veekindlad labakud. Ühesõnaga korralikud kindad, mis niisama naljalt alt ei vea. Karin oli õnnelik, grupi moraal oli taas üles kergitatud ning jätkasime liikumist.
Tunnikese möödudes saabus meie vaateväljale kõrge mäetipp. Küsisin Marko käest, et noh, kas see ongi tipp? See oli ligidal ning sinna jõudmiseks tuli ülesmäge kõndida veel viimased järsemad nõlvad ja ületada pikk tipuhari. Nüüd oli kõndimine vaid kitsal tipuharjal, kus nii vasakule kui ka paremale laskus pikk 45-kraadine järsk nõlv. Siin piisas ühest valest sammust või koperdamisest ning olidki mööda mäenõlva allapoole kihutamas. Sellise stsenaariumi juhtumisel oleks ainus lootus grupiliikmetel ja nende kiirel tegutsemisel, et nad kirkad julgestuseks maasse lööksid ja minu nõlvast alla libisemist köisseonguna pidurdaks.
Hoolimata järsust ülesmäge ronimisest, õhukestest kinnastest, raskest kotist ja üleliigsest varustusest, hõredast õhust, pidevast õhupuudusest ning kitsast tipuharjast meeldis mulle see vastasseis. Need tingimused olid mulle meeltmööda. See oli minu moodi võitlus, lahing iseendaga, oma piiride ja võimekusega. Minu moodi nauding. Ja samm-sammu haaval me jätkasime.
Mont Blanc, 4810 meetrit
Mida rohkem me ülespoole rühkisime, seda leebemaks läks tõus ning peagi see ka lõppes. Karge miinuskraad, tugevad tuuleiilid ja mägesid täis horisont tervitas meid Alpide kõige kõrgemas punktis – olime jõudnud Mont Blanci tippu. Eufooria, mis mind sisimas valdas, oli põhjatu. See oli sügavalt rahuldav ja emotsionaalne hetk. Kõik need päevad olin arvestanud riskide ja võimalustega, et me ei pruugigi tegelikult tippu jõuda – äkki keerab ilm ära, või siis mägihaigus teeb oma töö. Ei teadnud ju, sest kunagi ei saa kindel olla tipus, isegi kui see pole äärmiselt kõrge või ületatav. Peab arvestama, et oleme looduse südames ning siin on trumbid kellegi teise kätes. Oeh, ent siin me lõpuks olime. Mont Blanc!
Tippu jõudes õnnitlesime ja kallistasime oma grupiliikmeid, Marko grupijuhina kiitis meid kõiki ning avaldas rõõmu meie saavutuse üle. See oli nii mõnelgi meist esimene nii kõrge tipp. Meil oli palju ühist, mida selle saavutuse raames tähistada ja mille üle üheskoos rõõmu tunda. Kui olime kätlemise ja kallistamise lõpetanud, võtsin kotist Eesti lipu, mille ma ostsin Tallinnast vahetult enne lendu.
Ma lubasin, et nädal pärast Eestist lahkumist seisan ma sini-must-valge lipuga Alpide kõige kõrgemas tipus. See oli minu suur soov, mille täitumine tähistas mu esimest sammu alpinismi suunal, eelkõige Mount Everesti suunas liikumisel. Ja siin ma olingi.
Kõige raskem osa
Nii pea, kui olime tipu tähistamiseks aega võtnud, natukene pilte teinud ja hetke nautinud, oli aeg tagasi alla liikuda. Kes oleks võinud arvata, et see nii vaevaliseks osutub. Mööda mäenõlva ja liustikut liikudes andis väsinud keha igal sammul endast märku. See kõik muutus ainult intensiivsemaks. Nüüd oli päike välja tulnud ja lisaks kõigele muule hakkas ka vaikselt palav, sest liikusime üsna hoogsalt. Kõige keerulisemaks tegi mööda liustikku liikudes just see, et erinevalt kottpimedas liikumisest, nägime me nüüd kõike. Teisisõnu nägime ainult pikka laskumist ja valget välja, mis muutis selle vaimselt eriti raskeks. Teadmine, et jalad ja põlved on väsinud, aga minna on veel tükk maad, et silmapiirini jõuaks, muutis selle väljakutse sügavalt mentaalseks.
Vahepeal muutusime isegi mõnevõrra emotsionaalseks, sest väsimus tegi oma töö. Mait ja Marko oleksid äärepealt vaidlusesse astunud, et kuidas kõige mõistlikum laskuda oleks. Marko arvas, et peaksime otsejoones alla kõndima, pehmelt astudes, ent Mait mõtles teisiti – liikudes sikk-sakk joones, püüdes põlvi ja jalgu järskude astumiste eest säästa. Ühe liikumisega säästsime me kõnnitud distantsi ja aega, teisega oma jalgu ning põlvi. Otsustasime üheskoos, et liigume siiski otse ja mõnes kohas teeme sikk-sakki ka sisse.
Mis seal salata, ma olin nii väsinud, et ega ma väga ei jaksanudki arvamust avaldada, sest igatepidi oli eesmärk üks – jõuda võimalikult kiiresti alla hütini, korjata maha jäänud varustus ning sealt kohe edasi liikuda, et jõuda alla Nid d’Aigle peatusesse, kus viimane rong kell 16:30 väljus ja meid alla viima pidi. See oli ka üks põhiline tegur, mis kõige enam stressi tekitas.
Me olime ropult kurnatud, ent puhkamiseks polnud lihtsalt aega. Tunde mööda liustikku alla kõmpides hakkas lõpuks silmapiiril Gouteri mägihütt paistma. Järgnesid veel paar tundi, kuni lõpuks kohale jõudsime. Istusin kivile maha, võtsin mütsi peast ning jõin oma joogikoti tühjaks. Väsimus oli ränk. Pärast mõningaid minuteid puhkamist võtsin varustuse ruumist oma asjad, panin need seljakotti ning kohendasin riietust. Selga jätsin õhema koorikjope ning kõik muu pakkisin kotti. Püüdsin hoida vaimu erksana, ent keha oli kange ja siit-sealt valutas. Võtsime end kokku ja otsustasime, et jätkame teed alla raudteejaama suunas.
Nüüd tuli taas Gouteri kalju läbida, ent seekord tagupridi – ülevalt alla. Esimest korda kogesin ronides ka ärevaid hetki, kui üritasin pärast värskelt toimunud maanihet mööda kivist kaljuserva õiget marsruuti leida. Turnisin järskudel kividel ning üritasin ennast tagurpidi alla lasta, kui ühtäkki üks kividest, mille küljest kinni hoidsin, liikus ning mind peaaegu selg ees paarimeetrisele lennule oleks saatnud. Õnneks sain teise käega kõrval olevast kivist kinni ning ennast julgestatud.
Jube tunne, mis kehast läbi käis. Nii ma seal kivide äärtel seisin, raske kott seljas ja ärevus hinges. Hingasin paar korda rahulikult sisse, võtsin ennast kokku ning liikusin mööda tuldud teed tagasi. Mait ootas mind terve aeg, et saada kinnitust, kas minu võetud marsruuti mööda saab sellest keerukast kohast mööda või ei. Kahjuks või õnneks ei saanud.
Mõne aja möödudes olime peaaegu jõudnud Gouteri kaljult alla, kui nägime eemalt, kuidas eesootavast surmakuluaarist kopteriga alpiniste üles vinnati. Kas või mis seisus, me ei tea. Seisime Maiduga koos ja imestasime. Me ju peame selle uuesti ületama. Otsustasime edasi liikuda ja mõne aja möödudes olimegi jõudnud mööda kaljut elusa ja tervena alla välja. Õnneks olin ronides pääsenud ainult kerge kahjustusega peopesas, mille tõmbasin katki, ühest kohast laskumiseks karedat ja katkist trossi kasutades. Nüüd oli vaja teised järgi oodata, sest me ronisime mööda Gouteri kaljut koos Maiduga täitsa omas tempos. Marko, Karin ja Maarja tulid üksteist julgestades ja omas tempos. Kohe, kui nemadki alla jõudsid, ootas meid kõiki ees taas üks ärev hetk – jälle see neetud surmakuluaar.
“Oeh, saaks siit ka veel üle, siis oleks pool teed käidud ja natukene veel minna,” mõtlesin endamisi. Seisime ühel pool kuluaari, kui väiksemad kivid meie suunas alla sööstsid. Astusime mõned sammud tagasi, et kividega pihtasaamist vältida. Leppisime kokku, et alustame kuluaari ületamist. Ma ei mäletagi enam, kes enne või hiljem liikus. Minu arust olime Maiduga esimesed, siis tuli Karin, Maarja ja Marko järgi. Kõik läks ladusalt, vaatasin taevasse ja avaldasin tänu, et olen endiselt täie tervise juures. Meie teekond jätkus.
Äikesetorm ja paduvihm
Kohe, kui alustasime oma viimast laskumist, hakkas sadama. Vihma- ja rahesadu muutus tihedamaks ning taevas kattus tumedate pilvedega, lõi äikest ja müristas. Õnneks oli mul vihmakindel koorikjope seljas ning sain teekonda ilma suuremate komplikatsioonideta jätkata. Mõne aja möödudes muutus sadu nii tugevaks, et pidin peatuma ja seljakotile vihmakatte panema. Selleks hetkeks oli osa mu koti sisust juba märjaks saanud, ent see ei olnudki enam oluline. Pigem kartsin elektroonika ja salvestatud piltide, videode pärast.
Meil oli minna veel paar kilomeetrit mööda moreene turnida. Kuna meil oli väga vähe aega ja see survestas kõige rohkem, siis pidime kogu aeg liikuma. Pidevalt, puhkamata. Kui me oleksime aega kaotanud, siis oleksime võinud rongist maha jääda ja see oleks tähendanud vaid ühte – terve tee jalgsi allaminekut. Ma ei tahtnud kordagi sellel mõttel peatuda, sest ma olin sellest pikast allatulekust nii kurnatud ja murdumise äärel. Mu jalad tegid põrgulikku valu, sest lisaks sellele, et allatulekust tingituna saavad liigesed hoopis teistmoodi survet, lõin ma mööda moreene ja vihmast pinnast joostes pidevalt oma saapaninasid vastu kive ära. Nende löökidega maksin oma hinna ning jäin varbaküünest ilma. See oli karm, päriselt.
Veel umbes kilomeeter oli minna, kui mäletan, et istusin paduvihmas kivi peale maha ja lihtsalt panin silmad kinni. Varbad, põlved, jalad, puusad, selg – igalt poolt valutas! Karjusin, ropendasin ja vandusin. Teadsin, et tahan nii väga puhata, aga tõusin püsti ja sundisin end vaheldumisi kõndima ja jooksma. Natukene oli minna ja mõte rongile jõudmisest motiveeris mind kõige enam. Kui ma ümber pöörasin ja silmapiirilt teisi otsisin, siis tol hetkel ei näinud ma mitte kedagi. Kõik olid oma tee valinud ja püüdsin lihtsalt õigeks ajaks rongile jõuda.
Ongi lõpp!
Olin lõpuks jõudnud raudteejaama ning mõne aja pärast ilmusid ka teised grupiliikmed. Üsna pea saabuski rong ja olime valmis lahkuma. Astusime rongile ning otsisin omale vaguni keskel tühja nurga, kuhu istuda. Istusin maha, panin silmad kinni ja kogesin kõike seda, mis mu kehas ja peas toimus. Valu, eufooria, rahulolu ja kannatus. Kui Sa seda kõike koged, siis võid õnnelik olla. Kogeda kõike seda korraga tähendabki vaid ühte – olla elus.
Aitäh, et võtsid aega ja lugesid mu kogemuse otsast lõpuni läbi. Loodan, et see andis Sulle jõudu ja inspiratsiooni teha midagi sarnast ning võtta ette oma väljakutse, mis seljatamist ootab. Püsi ärkvel ja naudi elu, sõbrake! Head.
