Pühapäeva hommikul kell 8:15 astusin ma Matterhorni tipuharjale, hoides käes Eesti lippu. Ronimine kestis kokku 8 tundi ja mõni minut peale. Minuga koos alustas samal hommikul ronimist ka Katrin Merisalu, kes jõudis samuti edukalt tippu!
See eesmärk ja unistus on nüüdseks siis tehtud. Mägi, mis tekitas minus suurt aukartust ja hirmu, sai lõpuks raskelt ent edukalt vallutatud. Olen aus – ma arvan, et see oli minu esimene ja viimane kord Matterhorni ronida. Paslik on mainida, et võtsime selle ronimise ette perioodil, kui nii mõnedki ronimisest ära ütlesid või edasi lükkasid – tingimused olid mäel lumised ning keerulisemad kui seda praegusel suvisel perioodil olema peaksid.
Matterhorni puhul on tegemist väga ohtliku, raske ja tehnilise mäega, mille poole pole naljalt mõtet niisama vaadata. Tagantjärele mõtlen, et ehk olin isegi liialt hulljulge ja enesekindel, et selle tol hetkel eesmärgiks võtsin. Hoolimata sellest pidasin lahingule vastu. Kes iganes selle mäetipu ette võtab ja ronida soovib, peab arvestama, et Matterhorn paneb iga selle mäenõlvale astuja viimse piirini proovile, alustades äärmustes füüsilise vastupidavusega ja lõpetades vaimse poolega. Halastamatult ja konkreetselt.
Tipupäev sai alguse varahommikul kell 4, kui esimese elemendina tuli ööpimeduses püstloodis kaljuseinast mööda tugiköit üles ronida. Otse üles! Vähem kui minut alustamisest ja mu pulss oligi laes. Nii püsis see ka järgmised 4 tundi jutti 160-170 piirimail kuni lõpuks tipuharjale jõudsin. Vähe sellest, et pulss kõrgel püsis ja süda ööpimeduses lakkamatult verd mööda keha laiali pumpas, tõusime ronimise vältel 1200 meetrit alguspunktist kõrgemale. See muutis kogu pingutuse veel keerulisemaks ja olgem ausad – just see ongi üks alpinismi suurimaid väljakutseid.
Õhk muutus koos tõustud kõrgusega veelgi hõredamaks, mis tähendab, et iga hingetõmbega sai keha töös ja pea selgena hoidmiseks veel vähem hapnikku, mistõttu hingamine muutus veelgi intensiivsemaks, et selle pingutusega toime tulla.Vastupidavus peab olema sellise ronimise puhul tasemel. Lisame selle kõige taustale veel väga avatud ja kukkumisohtliku ronimise kitsastes ja kõrgetes kohtades, jäise lume ning piiratud nägemise ööpimeduses… see peaks andma natukenegi ettekujutust, mis see ronimine endast ette kujutab.
Liialdamata – see oli minu jaoks väga suur katsumus, mille vältel kompasin ma enda tõeliste võimete piire. Kuigi hoidsin tempot ja olin Dave’ga koos pidevas liikumises, mõtlesin mitu korda, kas pean sellele kõigele lõpuni vastu.Tipuni jõudmine oli tohutult rahuldav, mis muutis mind üliemotsionaalseks. Eelkõige seda austuse tõttu, mis mul iseenda vastu tekkis tol hetkel. See kuidas inimene on võimeline ennast viima viimse piirini ning suudab seal pikalt püsida keskendununa, optimistliku ning vaprana. Uskumatu. See on üks põhjus, miks mulle meeldib võtta ette suuri väljakutseid, sest need õpetavad meid ja annavad enda kohta niivõrd palju uut infot ning tagasisidet. See on võimas, milleks me võimelised oleme.
Tulles tagasi tipu juurde, siis tegelikult sellega mägironimise pingutus ei piirdu. Mäetipust tuli väsinuna mööda järsku nõlva tagasi alla jõuda. Turvaliselt! Võtmesõnadeks oli fookus, vastupidavus, kindel ja veatu samm ning selge pea. Kivisel pinnal ronimisest andsid eriti tunda põlved, sest palju oli kassidega ronimist, mis teevad jalgadega oma töö. Pidev mõte turvalisuse üle võttis samuti oma osa energiast ja moraalist. Kuna suurel osal Matterhornil ronimisel puudub reaalne julgestus ning ainus lootus kukkumise või libisemise vastu on ronimispartner, kellega köisseongus oled, siis iga ronija teab sisimas, et 60-kraadisel nõlval ei ole sellest tõenäoliselt kuigi palju kasu, kui just väga ei vea. Pigem läheb üks ees ja teine esimese inertsiga pea ees järgi. Karm aga tõsi!
See kõik kokku näitab, et Matterhorn on tõesti raske ja tõsine mägi, mitte vaid ilus tipp pildilt või Toblerone šokolaadilt. See on põhjus, miks ma suure tuhinaga seda mitte just lühidalt muljetatud postitust kirjutan. Mul on hea meel, et hoolimata üle keskmise keerulistest tingimustest lubas ilm meid tippu ning et ma selle katsumuse tervena ära tegin ja siiski lõpuni vastu pidasin.
Aitäh mu sponsoritele ja toetajatele, kaasaelajatele ning sügav kummardus Aivile, et ta mu kõrval nii asjalik ja toetav nendel päevadel oli. Big thanks for Dave Searle for guidance.
