1. aprill, mis jääb meelde kogu eluks
Oli 1. aprill, kui helistasin emale ja kutsusin ta lõunat sööma. Teistmoodi päev, sest tavaliselt ma ei käi tööpäeviti emaga lõunatamas. Jõudsime kohaliku pubi ette ning jalutasime uksest sisse, valisime laua ning istusime maha. Silmitsesime tuima pilguga menüüd ja mõtlesime, et ei tundu just õige hetk söömiseks – kuidagi häiritud ja rahutu oli olla. Vaatasime üksteisele otsa ja otsustasime, et tõuseme püsti ja lahkume. Välja jõudes helises ema telefon, see oli arst haigla valveosakonnast. Ühtäkki ema näoilme muutus ning ta küsis telefonisse: “Ah, mis te räägite, surnud?”. Tol hetkel sain aru, et siit hetkest muutus kõik. Mu elu muutus.
Veebruari kuus sõitsin töölt koju ja helistasin emale, et pärida kuidas neil Tallinnas läks. Nimelt oli isa mõned nädalad tagasi saanud tervisekontrollis teada, et maksa näitajad on kehvad. Paar nädalat peale seda selgus, et isal avastati maksavähk ning nüüd olid nad emaga koos Tallinnas arsti konsultatsioonil, et arutada arstiga oodatud raviplaani. Elus kipume ikka mõtlema, et kui näitame lõpuks endast alandlikkust, siis antakse meile uus võimalus. Paraku tuleb välja, et nii mõelda on naiivne ja elu hindamise suhtes pigem häbematu. Kui ema koos isaga Tallinna arstile jõudis ning lõpuks konsultatsioonil küsis, et mis ravi tehakse, siis arst vastas, et ei tehtagi. Tumm vaikus andis mõista vaid üht.
Tagasi telefonikõne juurde tulles mäletan, et see oli julm. Küsisin, et kuidas läks, mille peale tekkis vaikus ja paus. Ema küsis: “Kaspar kas Sa tahad ausalt teada?” ning lisas seejärel: “Isale anti kaks kuud”. Tundsin, kuidas osa minust kadus hetkega ning elu värvid asendusid sünge tunde ja mustvalgega. Sellest hetkest oli elu oma värve ja tõde muutnud. Miski polnud enam see, mis varem. Osa minust suri sellel samal hetkel. Kuigi arstid lubasid pelgalt kaks kuud, lahkus mu isa teise ilma nädalaid varem. Ta suri 1. aprillil maksavähki. Irooniline kuupäev, et saada kõne, et Su isa on surnud. Loodad ikka, et see on nali. Loodad pikalt. Kuni saad aru, et ei ole. Kõik muutus.
Sügavam mõistmine
Kui mu isa suri, muutus palju. Muutusin mina ja muutus mu mõtlemine. Sain aru paljudest isa tehtud vigadest, tema ehk mitte kõige parematest külgedest ja omadustest. Ja tema parimatest külgedest. Nüüd sain aru, kes ta päriselt oli. Kui lahe ta tegelikult oli mu jaoks. Taipasin, miks miski kuidagi oli. Miks tema selline oli ja selliselt elas. Tekkis mõistmine – selline, mida varem polnud. Järsku suutsin talle kõik andeks anda – kõik, mis ta oli ja mida ta polnud.
Mäletan, kui läksime emaga peale valusat kõne haiglasse isa veel viimast korda nii öelda värskelt vaatama. Jõudsime palati, kus voodile oli lina peale tõmmatud. Vaatasime üksteisele otsa, võtsime kumbki mõlemast lina servast kinni ja tõmbasime selle vaikselt alla. Nägime isa.. keha, mis justkui oli stop nupule vajutatud. Mu oma isa, nagu ta oli… aga temas polnud enam hinge. Ta oli lahkunud. Sürr… elumuutev. Keeruline seedida ja mõista. Kummaline, et teatud taipamiste jaoks oli peale kõiki neid aastaid justkui surma vaja. Seda on imelik ja valus ning justkui vale öelda, aga nii see on. Surm pani mind teisiti mõtlema. Eelkõige – pani teisiti mõistma. Inimesest teisiti aru saama.
Me kõik mõtleme, et teeme siin elus oma asjad ära, viime plaanid täide ning üks hetk, kui kõik justkui saavutatud-tehtud, siis oleme valmis äkki surema. Kuigi tegelt pole, sest võin mürki võtta, et suur osa meist ei mõtlegi sellele. Aga mõtlema peab, sest see loob värskuse ja elu tähenduse. Karta ei tohi, klammerduda samuti mitte.
Elame surma kui sündmusega nii, et see tuleb siis, kui muud enam justkui pole. Et kui muud rohkem üle ei jää ja kõik on tehtud, ellu viidud. Aga see ei ole ja ei käi nii. Elul on meiega oma plaanid ning need sõltuvad meie suhtumisest elusse endasse. Meie tegemistest, tervisest, suhtumisest ja harjumustest. Elada nii nagu surm ootaks meie järgi on lihtsalt ja tõeliselt vale. Ja tagatipuks väga naiivne.
Mis on veel huvitav, et pahatihti tekkis mul peale isa lahkumist pähe mõte, et kas tõesti peame silmitsi seisma surma ja leinaga, et suuta mõelda oma lähedaste suunas sügavama mõistmise ja empaatiaga. Küllap ei saa neid asju siiski nii kõrvutada, sest tõepoolest surmal on võimu. Surm on jõuline ning muudab meie mõtteid vägisi. Ka meie mõistmist. Kõike.
Kui ma varem läksin oma soorituste ja ettevõtmiste suunas selles mõttes ükskõikselt, et ma ei karda surma, et kui juhtub, siis juhtub… siis nüüd mõtlen ma teisiti. Jah, iseenda aspektis ei ole kartust kaduda, sest kui kaon, siis kaon tõenäoliselt tehes seda, mida ma armastan. AGA! Ma ei soovi iial lohaka käitumise ja elamise tõttu neid piinu luua perele või lähedastele. Kogedes seda kaotust ise, võin öelda, et olen selles osas muutunud ning ei võta ühtegi ohtliku tegevust nii nagu varem seda tegin. Mõtlen rohkem teistele, kui varem seda tegin. Just oma lähedasi pean silmas.
Pea meeles, et ka Sina pead surema
Ladina keeles on ütlus Memento Mori, mis tähendab lihtsustatult öeldes, et: “Pea meeles, et ka Sina pead surema”. Teisisõnu tähendab see seda, et me kõik sureme ühel päeval. See ei tähenda ega kirjelda masendavat alatooni vaid see on pigem värskendav meeldetuletus elust endast, et elada on vaja. Päriselt. See on tumm vaikus, mis küsib, kas Sa oled valmis minema ja teinud seni kõik, mis tahtnud oled? Tegutseda, viia ellu neid soove, millest Sa senises elus oled jõudnud mõelda ja unistada. Ela täna, ära oota homset, sest homne pole lubatud.
Tee oma tegemisi nii, et on tehtud, sest pea meeles, et ka Sina sured ühel päeval. Juhul, kui Sa seda postitust lugema satud, siis palun võta hetk iseendaga ning mõtle oma elule. Mõtle oma valikutele, et kas Sa teed midagi iseendale või kellegi mõjutusel. Kas Sa oled päriselt õnnelik… Kus Sa tuled, millest mõelnud oled ning mida soovid. Kui Sa sureksid homme, siis kas Sa oleksid oma tänase eluga rahul? Eelkõige, ole endaga aus. Ära kohtle elu nii nagu Sul oleks lõputud võimalused vigade paranduseks.
Tasakaal algab vaimust
Kogu see periood, mis alates isa ühese tähendusega diagnoosi teada saamisest algas ning tema reaalse lahkumisega teise ilma lõppes, oli mul parasjagu samal ajal käsil mu elu suurim mägironimisprojekt. Nimelt olin ette valmistamas oma kõrgeimaks ja kaugeimaks mägiekspeditsiooniks Alaskale, Denali mäetipule. Retk maailma ühe kõige külmema mäetipu suunal tähendas seda, et ma olin läbi tegemas oma elu ühte kõige mahukamat ja intensiivsemat treeningperioodi.
Treenisin tol ajal 6 päeva nädalas ning nii 12 nädalat. Selleks ajaks, kui isa suri, olin treeningplaaniga 9. nädalasse jõudnud. Mäletan, et püüdsin iga hinna eest jääda süsteemseks ning distsiplineerituks, hoides sihti silme ees ning püüdes mitte kaotada kontrolli, sest ees ootas midagi, mis vajas mu tippvormi. Hoolimata kõigest, mida elu samal ajal ette viskas. Denali ootas. Mäletan, et kartsin kõige rohkem seda, et olen mägedes ja saan perelt teate, et isa pole enam. Neid kirveid pea kohal oli mitu, mis palju hirmu tekitasid.
Aga enne Denalit ootas mind mu treeningutes suur kirves, mis mu tervisele ja tegemistele joone alla tõmbas. Mu ettevalmistuste 10. nädalal tekkis mu alaseljas ja paremas tuharas närvipõletik. Hoolimata puhkusest ja püüdlusest koormust tasakaalustada, jäin lisaks sellele ka haigeks. Esmalt kõhuviirusesse, seejärel nädal hiljem kohe palavikku ja külmetusega sarnaste sümptomite küüsi. Stress tegi oma. Nii sain kinnitust sellele, kui oluline on meie vaimne heaolu ja tasakaal, mis meid omakorda kehaga ühendab. Vägisi ei saa sundida mitte midagi, sest varem või hiljem loob vaimule mõjuv ülekoormus välja meie füüsilises kehas. Nii lihtsalt on.
Mis ei tapa, teeb vigaseks
Hoolimata sellest, et peale kõike neid läbielamisi saabusin ma Alaska ekspeditsioonilt tagasi elusa ja tervena, õnnestunult ja inspireerituna, hiilis terve see aeg mu tervise taustal tume vari. Mäletan, et juba Alaskalt saabudes olin koormuse ja küllaltki ekstreemsete tingimuste tõttu kaotanud palju oma kehakaalust. Nii pea, kui olin tagasi Eestis ja pinge õlgadelt kadunud, asusin kõike kaotatut taastama. Söögiisud olid meeletud, suurem osa näljast sai kustutatud magusaga. Seda kulus palju, sest keha karjus kalorite (ja magusa järgi). Ka üldiselt olen ma suur magusasõber, ent nüüd olin seda viis korda rohkem. Midagi oli paigast ära.
Pea poolteist kuud hiljem algas uus väljakutse – tõusime taas maast ning lendasime Prantsusmaale, Alpidesse. Läksime lunastama seda, mis eelmisel suvel tegemata jäi – Mont Blanc. Kuigi olin Alaska ekspeditsioonist, isa surmast ja kogu sellest alla surutud perioodist taastumata veel ligi poolteist kuud hiljem, oli reis Alpidesse kinnitatud juba enne Denalile suundumist. Nüüd tuli ka see ära teha. Kuigi ma tundsin sisimas, et ma tegelikult pigem ei jaksa ja ei taha, siis võtsin selle siiski ette, eelkõige Aivi toetamiseks. Teadsin, kui suur eesmärk see talle oli ning kui palju see talle tähendas. Eriti peale eelmise suve ebaõnnestumisi. Tahtsin olla olemas.
Mäed võtavad palju. See on suur pingutus kehale ja seetõttu ka vaimule, sest just vaimu ja tahtejõu abil paneme me oma kehad äärmustes tugevas võtmes toimima ning vastu pidama. Aga vaim oli väsinud. Mõtlesingi, et huvitav miks Mont Blanc mulle sel aastal nii raske oli. Teatavasti olin ma sel korral juba kolmandat korda Mont Blanci ronimas. Ma olin omadega läbi, tippu jõudmine vajas palju eneseületusi ja palju monolooge iseendaga, et lõpuni välja jõuda. Ja siiski hoolimata kõigest ma tegin selle ära ning jõudsin Aiviga koos Alpide kõige kõrgema mäe tippu – Mont Blancile. Ma ei näinud seda retke ette selliselt, sest olin kindel, et saan sellega palju kergemini hakkama. My ass.
Kui tagasi Eestisse jõudsime, tundsin ühel hommikul, et kõik on halvasti. Kõik rõhub, kõik surub. Kuigi selgelt mõistetavalt ei suutnud endale kindlat põhjust välja selgitada, mis toimub, siis muutusid päevad ebamugavaks ja raskeks. Hommikul ärkamine oli ebameeldiv, masendav ja rõhuv. Eesootav päev tundus liig. Minna tööle ja teha tööd, keskenduda ja planeerida – see oli ainus osa päevast, mis mu mõtte selgena hoidis. Nii pea, kui kontorist koju jõudsin, võttis mu õhtu üle must mass pea kohal. Miski polnud hästi. Ja miski polnud selge, et miks nii või mis naa, et mis tegelikult minuga toimub. Sain aru, et olen pikalt teel kuristiku suunas olnud. Kukkusin auku ja see oli pime.
Depressioon ei hüüa tulles
Kui elu muutus ühtäkki mustvalgeks, sain aru, et olin endale liiga palju õlgadele pannud. Seda, et tahtejõud on võimas, sain aru juba mitmeid kuid enne, kui käisin Denali eel koormustesti tegemas. Mu spordiarst ütles mulle tol ajal, et mul on rohkem tahtejõudu kui kehal ressurssi. Ja see kandub üle tavaelus, sest kui me väga pingelistes oludes tahtejõu pealt viksid ja viisakad edasi oleme, elu pingutused teeme, siis pole see alati hea märk (või omadus). Vastupidi – tahtejõud võib meid tappa, sest sel on võim meid hoida liikumises ka siis, kui liigume kuristiku suunal.
Peale rasket pingutust ja ranget ettevalmistusperioodi enne Denalit, peale isa leinamisest tulnud murede ja pingete alla surumist ning kohe peale järgmist mägiprojektile Alpides… mu keha ja vaim andsid alla. Ületasin kriitilise piiri ning tulemus oli käes. Tõmbasin end üle. Igas võtmes – nii vaimses, füüsilises kui inimlikus aspektis. Olin augus, järsku ja ootamatult. Karm õppetund, mis muutis senise elu värve veelgi rohkem. Mis ma tahan öelda, on see, et meie piiride jalamil on muutused väga järsud tulema. Et ära jää ootama lauget kurvi või signaale, mis järk-järgult eesootavast ohust teavitavad. See kõik võib käia äkki ja kiiresti. Nii, et…
Mis edasi? Kuidas käituda? Esmane reaktsioon oli koheselt koormused alla tõmmata. Teadsin, et töö ja elementaarne peab jääma, selleta ei saa. Piirasin trenni, õigemini lõpetasin igasuguse liigutamise, sest vaim oli täiesti vastu kõigele, mis mõttetasandil survestav ja distsiplineeriv. Kujuta ette, et Sa eemaldad autolt kõik lisad, kaotad ära mugavused ja muu, jättes alles ainult liikumisega seotud põhifunktsioonid. Peaasi, et rool keerab, auto liigub ja pidurdab – nii suhtusin oma plaani ka mina.
Ma pole selles osas nõrk, et mul on alati olnud tugev vaim ja palju tahtejõudu oma eesmärke saavutada. Ma ei ole kunagi olnud mees, kes läheb arstilt tablette paluma ja mured ning värvitud eluperioodid millegi alla matab. Ja pole ka nüüd. Aga ütlen ausalt, et päris raske on midagi ette võtta, kui enesetunne on saast ja Sa ei saa aru, mis põhjuseks on. Lihtsalt midagi on p*rses aga Sa ei saa aru, mis see on. Ja ma arvan, et see oli minu avatud uks depressioonile. Õppetund, mida ehk ei saa sõnadega edasi anda, ent ma püüan siiski, sest loodan, et see tuleb kellelegi kasuks. Selle piirini ei peaks jõudma, ka mitte kogemuse mõttes.
Endiselt tugev
Olen elus käinud läbi palju: pääsenud surmasuust, teinud läbi elumuutvaid perioode, nüüdseks kaotanud kaks pereliiget ja lõpuks õppinud tõsiasja, et mida õigupoolest tegelikult leinamine tähendab. Mida tähendab sellele aja, hetke ja ruumi võimaldamine oma elust ning mis juhtub, kui seda alahinnata ja eirata. Minuga on täna okei, ma arvan. On inimesi, kellel on palju hullemad seisud, seega ma usun ja tahan jääda adekvaatseks ning öelda, et ongi okei. Minor setback. Aga usun, et kiiresti reageerides sain tulele joone alla ning nüüd tuleb seda hoida. Puhata, anda aega ja taastuda. Miski, mis on mulle veel suurem väljakutse, kui kõrgel mägedes või sügaval merepõhjas viibides. Aga nii lihtne kui see ka pole, siis puhkus loob tasakaalu ja seda tuleb austada. Vastasel juhul maksad kallist hinda ja seda varem või hiljem oma enda elu arvelt.
Tundub, et sünge vari läks minust napilt mööda, pelgalt riivates. Ja see tekitab judinaid. Päriselt, sest depressioon on seisund, millest kaarega mööda käia. Olen tuttavate ja sõprade pealt näinud, kui lõputu võitlus see võib olla. Mitte nädalaid, vaid aastaid. Kümneid. Vaimne tervis on oluline, eriti tänases maailmas, kus inimesed ja indiviidid pidevalt isennast üle trumbata püüavad ning pidevalt uusi piire ja verstaposte saavutada püüavad. Saavutused ja kõik muu on tore, see kasvatabki meid. Kõik on õige… elama tõesti peab, kui sellises võtmes rääkida… aga siinkohal tuleb piiri hoida. Tasakaal peab olema. Tuleb kõiki oma vajadusi rahuldada, sh vaimseid, füüsilisi, sotsiaalseid jne. See on päriselt oluline.
Nii, et ära veeda oma päevi ainult ennast paremaks pushides, vaid võta vahel mõni päev või nädal vabamalt. Puhka, ole ja vedele. See on okei, kui veedame aega mitte midagi tehes. Mõtiskledes, loomingut süvendades või mida iganes tehes. Taastu, mine metsa või kohtu pruudiga. Joo sõpradega õlut ja tee sauna, räägi oma mõtteid ja lase veidi laisal endal ka voolata. See on asja ette. See tähendab, et ka laisad ja logelemist initsialiseerivad tunded ning impulssid on rangelt oma tähendusega siin elus. Need mängivad oma rolli ja on olulised. Need on kõik tasakaalu koostises. Neid ei oleks elus niisama.
Ole päris, ole Sina ise!
Ütlen kohe ära, et kõik need read on tulnud spontaanselt ja otse. Ma ei kavatsenudki seda postitust toimetada ja mitmeid kordi läbi lugeda ning seejärel avaldada. Nietzsche ütles kunagi hästi, et kui Sul sõnad otse paberile ei jookse ja Sa pead mõtlema, mida kirjutad… siis parem ära kirjutagi, sest Sul pole midagi kirjutada. Hästi öeldud. Nii siis, see tekst on spontaanne ja tõetruu, ilma ilustamata ja tagant järele liigselt korrigeerimata. Milleks manipuleerida inimlikkust ja seda oma tõelises vormis peita?
Hea sõber-tuttav ja võõras lugeja – võta aega ja hooli endast, päriselt. Hooli oma lähedastest, neist, kes Sinust hoolivad. Ära unusta ennast, ära unusta oma mõtteid, mis sisimas tegutsemist ootavad. Ja tasakaalu hoides pea meeles, et elu alati ei oota, vahel homset ei saabugi, sellepärast tulebki tegutseda täna ja elada nii nagu homset poleks.
Ära lase elu liialt keeruliseks kujuneda, võta vastutus ja muuda seda. See on Sinu elu, kui mitte ülenisti siis suurenisti Sinu teha. Hoia elu lihtsana ent lepi sellega, et aeg-ajalt on elul ka kibedaid perioode. See on okei. Lihtsalt tea, et miski ei peaks püsivalt halb olema – see on märk, et miski vajab muutust. Kõlab kui kliššee ent tegelikult on selles lihtne ja ilus point. Ja kui Sul tõesti löövad pea kohal elu lained kokku ning kellelegi rääkida pole, siis kirjuta mulle, tegelikult ka. Ära unusta olla õnnelik.
Käesoleva postituse kaanefoto on tehtud Denali tipulaagris telgis und oodates.
