Viimane hingetõmme filmiarvustus Ringvaates
Ringvaade palus mul ära vaadata uue tõsielul põhineva filmi nimega Viimane Hingetõmme (Last Breath) ning sellest oma aus arvamus jagada. Nii ma võtsingi suuna eilsele filmi pressilinastusele ja juba õhtul olin ERR stuudios sellest kõigest Marko Reikopiga muljetamas.
Tegemist oli tõsielul põhineva looga, kus Chris Lemonsi nimeline süvasukelduja (saturation diver) läks vastu tema jaoks ühele tavalisele tööpäevale Põhjamere põhja. Elu aga arvas sellest tööpäevast hoopis teisiti. Film läks mulle väga korda ja andis mõista, et kui vähe on vaja nii äärmuslikes tingimustes, et kõik ühtäkki ja nullist väga-väga halvasti võib minna.
Ütleme nii, et ärevust ja emotsioone on selles filmis palju ja soovitan seda vaatama minna. Hea ülesehitus, piisavalt kiire ja ei jää loo jutustamise aspektist kuhugi toppama. Pealegi, tõsielul põhinev lugu teeb selle eriti tooreks vaatamiseks, sest keegi elas reaalselt seda kõike selliselt läbi. Filmi saab näha Apollo kinodes alates 21.03.
Emotsioonid ja taipamised
Lisaks pani mõtlema, et kui palju on tegelikult ka enda süvasukeldumistel olnud ohte ja riske, mis selle väikese tõenäosuse korral oleks kaasa toonud suured tagajärjed. Ent mõistagi olen ma sellest kogu aeg teadlik olnud, lihtsalt ma ei jää nende riskide külge kinni. Pigem teadvustan, teen omad järeldused ja jätan need sinnapaika.
Samuti meenutas film minuga lapsepõlves juhtunud õnnetust ja seda, kui väga mul ikka vedas, et sarnaselt filmis juhtunud imele ka ise ellu jäin. Sarnaselt filmis juhtunule oli üks nendest päästvatest faktoritest külm temperatuur, mis kehaprotsesse aeglustas ning ellujäämise hapnikuvaeguses võimalikuks tegi.
Millest aga meil stuudios täpsemalt juttu oli, seda saab vaadata eilse otse-eetri salvestusest alloleva lingi kaudu.
