Edasi sammudes
Talv on märkamatult saabunud ja õhtud on pimedaks muutunud. Lumi on taevapiirile lõksu jäänud aga loodetavasti saabub peagi. Taas on käes aastaaeg, kui ennast jõusaalist või basseiniäärest avastan. Möödumas on kolmas aasta alates päevast, kui otsustasin uuesti vabasukeldumise juurde naaseda ning sellega eesmärgipõhiselt tegelema hakata.
Selle aja jooksul olen saanud tugevamaks nii vaimselt kui füüsiliselt. Tõsi on ka see, et mida rohkem aega edasi, seda keerulisemaks on see teekond muutunud. Tase tõuseb ja kõik nõuab palju rohkem pühendumist ning ohverdusi argielu toimetuste kõrvalt. Ja ega nii ongi, sest oma valikutega kujundamegi oma saavutused.
Selleks, et suurelt planeeritud eesmärkideni jõuda, tuleb püsida kursil ja pidevalt enda progressi kaardistada. Hästi on meeles möödunud kevad, kui äsja treeninglaagrist saabunud olin – räsitud ja veidi segaduses. Sellel korral jäi sügavuse number suurendamata ning praktiliselt tulin sama näoga tagasi, millega sinna läksin. Mõtteainet oli palju, sest seekord läks palju vett vedama. Nii saingi aru, et panused olid tõusnud ning vaeva oleks pidanud nägema varasemast palju rohkem.
Tol korral ei osanud ma päris adevakaatselt hinnata, mis mind ees ootab ja kui palju tegelikult on vaja pingutada, et oma eesmärgini jõuda. Tõsiasi oli see, et paraku jäigi mul eelmisel kevadel ettevalmistusest puudu ning see tõi kaasa palju meelehärmi ja pettumust. Tagantjärele tarkus ütles seda, et pidasin oma oskusi eelnevate õnnestumiste tõttu liiga kõrgeks, mistõttu viilisin ning vähendasin oma treeningmahtu tähtsate ettevalmistuste arvelt. Arvasin, et küllap läheb sama hästi ka järgmisel korral. Siit ka loo moraal – kui me seame omale kõrged ootused aga selleks tegelikult valmis pole, siis tuleb millekski muuks valmistuda, näiteks pettumuseks.
Kokkuvõtvalt sain peale eelmise kevade laagrit päris põhjalikult ja pikalt mõelda, et mismoodi ja kuidas edasi liikuda. Pea oli tühi ning see, mis varem jõudu andis enam ei mõjunud. Pidin astuma sammu edasi. Nüüd oli vaja võtta kõike veel tõsisemalt ja suuremalt. Selleks kaasasin enda missiooni uusi inimesi ning otsisin võimalusi, mis aitaks mul ennast paremini ette valmistada. Aeg oli taset muuta.
Julge astuda edasi ja tõsta panuseid
Spordi, töö ning erinevate enesearendustega kipub ikka nii olema, et mida kõrgem on meie tase, seda aeglasemaks muutub areng. Tähelepanuväärne on ka see, et mida keerukama alaga on tegemist, seda väiksem on arengu koefitsent. Kõik muutub ajapikku peenekoelisemaks ning nõuab rohkem pühendumist. See toob esile hoiakud ja oskused, mis lõpuks meid ning meie tegemisi tegelikult defineerivad. Mina nimetan seda punktiks, kus nõrk raugeb ja tugev läheb oma teed. See on hetk, kus meie tahtejõud muutub läbi tegude nähtavaks.
Tänaseks olen nende aastatega teinud läbi palju arenguid. Nii sisemisi kui välimisi, mentaalselt ja füüsiliselt. Samuti kogenud läbipõlemist ja nurjumisi. Tänu sellele on muutunud tugevamaks ka mu vaim ja janu selle kõige järele, mis soovitud tulemuste suunas tõmbab. Nüüd on vaja sellega toime tulla ja ennast kõigele uuele eesootavale ümber häälestada. Oma püstitatud eesmärkide täideviimiseks on vaja palju rohkemat, kui varem.
Arenedes tugevamaks oleme silmitsi uute väljakutsetega ning need aitavad omakorda avastada meie sees peituvaid uusi nõrkusi. Kõik tagasilöögid pärsivad meie progressi ja heade tulemustega on vastupidi – need jõustavad ja motiveerivad meid. Arenguteel edasi liikudes tuleb suurenisti kasuks oskus leppida ebamugavusega ja võimekus trotsida halbu päevi. Selleks, et nendest hetkedest võitu saada ja päeva lõpuks selg sirgena läbi seinte kõndida, on meil vaja motivatsiooni. Sellel teemal ka järgnevates lõikudes jätkame.
Kõik algab peast
Meie vaimset ja füüsilist võimekust reguleerib suurenisti meie närvisüsteem. Palju on räägitud erinevate kestvusalade sportlaste poolt, eriti triatleetide ja maratoni jooksjatelt, et tugevad ja pikad sooritused õnnestuvad tugeva vaimu arvelt – siis tuleb ka keha järgi. See on sümbioosne kootöö, kus ohjasid hoiab oma käes mitte miski muu, kui vaimne pool ja mõttetegevus. Loomulikult ei saa ka alahinnata füüsilist võimekust ja meie keha ettevalmistust teatud väljakutseks.
Miks on nõnda, et ühel päeval on meil trennis rohkem pealehakkamist ja teisel päeval vähem? Kõike seda olenemata füüsilisest vormist ja eelkõige just mentaalsest aspektist hinnatuna. Miks ühel päeval võime joosta kerge vaevaga jooksulindil nii, et aeg lendab ja teinekord tunduvad meetrid hoopis kilomeetritena? Pean silmas just neid olukordi, kus probleem peitub meeleseisundis, mitte füüsilises väsimuses või kurnatuses.
Vastus peitub tõenäoliselt kuskil meis endis. Kogu meie mõttetegevus on erinevate pingutuste ja tegevuste puhul väga kriitilise tähtsusega. Me loome sellega nurgakivi oma soorituste ja väljakutsete edukaks elluviimiseks. Läbi mõttetegevuse loome me endale emotsioone, mis pikapeale mängivad rolli tunnete tekkimisel. Viimased on siinkohal meie käekäigu ja tulemuste otsesed ning tugevaimad mõjutajad.
Mõtted, emotsioonid ja tunded
Inimpsüühika on kord selline, et lihtsaid tegevusi teeme pigem meeleldi ja keerulisi, mis nõuavad rohkem distsipliini ja keskendumist – vähem meeleldi. Meie aju võib siinkohal kaheks jaotada – üks pool tegeleb tunnetega, teine ratsionaalse mõtlemisega. Paraku sellega ongi suur osa meie elus paika pandud, sest lõviosa meist tegutseb vastavalt oma tunnetele, mitte mõtlemisele. Me lähtume suurenisti tunnetest.
Kujuta ette, et oled suurel sünnipäeval ja sinu ees on pikk söögilaud hea ja paremaga. Snäkid, magustoidud, tordid jne. Omast kogemusest saan öelda (ja usun, et suur osa meist), et meie mõtlev aju võib meid liigse magusa söömise vältimiseks kehtestada ja püüda seda otsust pidurdada, viidates sellega tõsiasjale, et liiga palju magusat teeb meile karuteene. Samas kui me oma tundelise ajuga seda siiski ihaldame, siis suure tõenäosusega selle ka pintslisse pistame.
Mõned hetked hiljem, kui see otsus on tehtud ja tõenäoliselt ennast ebamugavalt tunneme, jätkab ei keegi muu, kui ratsionaalne ehk mõtlev pool ajust, et: “kurat, oli seda siis vaja?”. Me küll kipume seda kõike tunnistama, et sellised otsused pole kuigi mõistlikud, ent ikka käitume vastupidi. Siit tekibki omakorda distsipliin, mõtleva ehk ratsionaalse aju võime kontrollida teist poolt – tundelist aju. Küllap just sellel põhjusel öeldaksegi, et me inimesed oleme eelkõige tunnetest (või instinktidest) lähtuvad olendid.
Tunded kui osa meie kehast
Paar aastat tagasi lugesin ühte Ingvar Villido raamatut, mis kandis pealkirja Emotsioonid – Inimkonna suurim sõltuvus. Peab tõdema, et tegemist oli väga huvitava raamatuga, mis kujunes sügavaks ning põnevaks lugemiseks. Pikalt ma sellest rääkima ei hakka ent sooviksin välja tuua ühe huvitava ja samas täpse tõdemuse, millest Ingvar antud teoses palju kirjutas. Selleks olid tunded ja nende seos meie füüsilise poolega.
Enamasti oli juttu sellest, et kõik tunded, mis meis tekivad on pigem füüsilised. Nii sisemised kui välimised. Kõht on tühi, põlv valutab, külm näpistab, sisetunne tõotab halba ja nii edasi. Tunded, mis pole tekitatud väliste füüsiliste tegurite põhjusel, tekivad püsivate emotsioonide tõttu. Ja siinkohal olen ma nõus, sest millegi pidev kordumine jätabki oma jälje. Aga emotsioonid, kuidas siis nendega lood on?
Ma arvan, et paljud meie meeltest on sisendid emotsioonide tekkeks. Kas tuleb tuttav ette olukord, kui mõtlesid näiteks lapsepõlve lõbusatest või rumalatest seikadest ning ühtäkki avastasid ennast nägu naerul nende üle itsitamas? Või hoopis meenus midagi negatiivset ja see emotsioon haaras kaasa ning muutis enesetunnet, tuju? Jah, see ongi emotsioon – miski, mis on tekkinud meie mõtetest. Antud kontekstis meie mälestusest, milleni oma mõtte juhtisime ja suunasime.
Emotsioonid tulevad ja lähevad, nad on justkui tuuleiil, mis mööda vuhiseb ning seejärel omasoodu kaob. Seda kinni püüdes ja selle edasi liikumist piirates hakkab ta mürgeldama ja võimust võtma. Emotsioon, mis liikuma ei pääse, muutub tundeks. Need kaks on üheks peamiseks põhjuseks miks paljud meist hoolimata oma pingutustele ei suuda oma elusid või harjumusi muuta, sest nad ei tunne nii.
Kurb aga tõsi, paraku on inimene oma tunnete ori ning nii kaua kuni ratsionaalne mõistus sellest üle ei käi, kipumegi oma vanadele harjumustele ja käekirjade teenriteks jääma. Sellepärast, et iga harjumus on ka tegevus ja see algab tundest, mille tõttu seda teeme. Inimene ei saa muuta oma saatust, ent ta saab muuta oma harjumusi, mis omakorda kujundavadki ta saatuse. Nii, et kontrolli oma emotsioone ja valda oma tundeid, küllap siis on ka lihtsam sundtegevusi ja harjumusi kontrollida.
Mõtlev inimene
Pole saladus, et mõtetel on jõud, sellest algab kõik. Tänapäeva suured ärid, loomingud, raamatud, masinad, leiutised, saavutused – need kõik on saanud alguse ühest mõttest. Seda, et mõtetel on jõud, on aegade algusest tõdenud paljud vaimsed gurud, filosoofid ja lihtsalt tegusad inimesed. Kusjuures üks teooriatest, miks meie ühed esimesed ja varased eelkäijad – neandertaallased välja surid, oligi homo sapiensi ehk targa ja mõtleva inimese kognitiivsete võimete välja kujunemine. Nad õppisid mõtlema.
Mõtlev inimene oskas tuld teha, relvasid meisterdada ning saavutas sellega tohutud eelised ellujäämiseks. Looduses on ikka nõnda, et tugevam jääb ellu ja arvatakse, et targa inimese dominantne käekäik vähendas neandertaallaste ellujäämisvõimalusi, näiteks korjates ja küttides eest ära paljud eluks vajalikud varud. Ka nüüd pole midagi muutunud ja see tõde on jäänud paika pidama ka tänaseni. Nii, et mõtle, sest see aitab ka täna ellu jääda.
Mina leian, et kuna mõttest järgmine loogiline samm on tegu, siis on oluline õppida õigel hetkel mõttetasandilt tegutsemisele ümber lülituma ja mitte liialt kaua selle üleminekuga viivitama ehk üle mõtlema. Seda energiat mida mõtlemisele kulutame, ei tohiks kindlasti eesmärgita tuulde loopida. Mida rohkem aega edasi, seda vähemaks jääb meil energiat ja vaimujõudu, mida vajame uuteks väljakutseteks ja eneseteostusteks, või siis lihtsalt tegevusteks, mis meilt palju nõuavad. Olgu see pere loomine, maja ehitamine, ülikooli astumine, misiganes.
Mõtle (endast) suurelt
Räägin natukene sellest, kuidas mina läbi mõtlemise omale motivatsiooni loon ja sellest jõudu ammutan, et läbi uute väljakutsete ja raskuste liikuda. Püüan seda teha alati nii, et ma iseendale meeldiksin, sest iseendaga peame me alati hästi läbi saama ja nii ka iseennast aktsepteerima. Elu lihtsalt on selline, et iseenda seltsist me paraku enne ei pääse, kuni surm meid lahutab, teiste inimeste eest saab vajadusel põgeneda või ära joosta…
Esmalt arvan, et peame ennast hästi tundma õppima. Tuleks tuvastada, mis ideed, lood ning mõttekäigud meis häid ja võimsaid emotsioone tekitavad. Kui see on selgeks saanud, saame eraldi kaardistada ja välja tuua täpsemalt kõik selle, mis meid lühiajaliselt ja pikaajaliselt kõnetab. Nii leiame vastavad sisendid, mõttekäigud ja nägemused, mis loovad meis emotsioone ja lõpuks ka tundeid.
Vahel olen nende teemade üle kellegagi diskuteerinud, kui keegi on küsinud, et mis see minu puhul toimib, et ma tänaseni oma väljakutsete ja eesmärkide puhul motivatsiooni nii kõrgel olen suutnud hoida. Eks mind ennastki aeg-ajalt huvitab, et kuidas ma ikka ja jälle õhtuti enne uinumist oma hetkelise eesmärgi peale mõtlen, enne, kui uue päeva hommikul äratuskella lärmi tekitatud agoonias taas silmad avan ja seda sama tsüklit alustan.
Nägemus iseendast
Minu taktika on nägemus minust endast. Sellest, et kus ja kellena ma ennast elus näha tahan. Nägemuste mõju võib olla väga võimas ja jõustav. Nii, et mõtle suurelt ja võimsalt – siis tekivad ka head emotsioonid, millest kujunevad tugevad tunded. Vabasukeldumisega seotud eesmärgi puhul on olnud nägemusel väga suur jõud. Selle on loonud üks ainus mõte, et olen esimene eestlane, kes sukeldub hinge kinni hoides üle 100 meetri piiri.
Kindlasti on siin üheks koostisosaks ka saavutusvajadus ja pisike ent tervitatav nii öelda egolaks (boost), mille tulemusena tõuseb ka enesehinnang ja mis tagatipuks sellele kõigele meeldiva särtsu lisab. Seda kõike positiivses võtmes. Lõpuks on oluline see, mis mõjub. Nii, et senikaua kuni see toimib ja meile mõjub, polegi vahet, mis nendeks koostisosadeks on või, et kas see on imelik või mitte.
See mõte ja ettekujutus on minus tekitanud väga võimsa tunde, mis koosneb suurenisti hirmust ja soovist endale tõestada, et misiganes see väljakutse ka poleks, olen siiski sellest kõigest suurem. Hirm loob omakorda sellele tundele väärtuse – selle, mille nimel seda kõike jahin. Veel toetab seda tunnet aastatetagune meenutus sellest, kui mõni aeg enne eesmärgi püstitamist pidasin seda veel ebareaalseks. Tol ajal arvasin, et olen selle teekonna alustamisega ammu juba hiljaks jäänud ja et see on elukutseliste sportlaste pärusmaa. Aga vot, võta näpust – siin ma nüüd olen.
Lõpetuseks
Kallid asjad kipuvad olema ikka ihaldusväärsemad, nii on ka hirmuga. Mida suurem hirm, seda suurem on väärtus tundel, mida kogeme peale selle ületamist. Mida raskem teekond, seda tugevamad peame seda läbides olema ja seda suurem on ka võit. Kõik see kokku loobki väga tugeva nurgakivi, millele mõeldes vähemalt mina tunnen, et tahangi olla selle kõige, selle tunde ja teekonna vääriline. See ongi minu motivatsiooni võti.
Minu taktika on õppida iseendaga hästi läbi saama ja selle läbi ka paremini ennast tundma. Kui me saame eneseteadlikuks ja ennast läbi ja lõhki tunneme, teame täpselt, mis meid kõnetab ja mis järjekorras mingeid nuppe vajutama peame. Tuleb treenida ennast suurelt mõtlema. Peab julgema unistada, sest vaid nii suudame luua nägemusi, mis meid kaasa haaraks ja seeläbi omakorda tundeid tekitaks. Nägemusi, mis liigutavad mägesid.
Kogu selle pika jutu lõpetuseks seaksin motivatsiooni saavutamise alustalad ja põhjused paljugi meie endi oskusele juhtida oma emotsioone ja kontrollida oma tundeid. Meil kõigil on oma nipid ja meetodid kuidas teatud eesmärkideni jõuda, tehkem endaga tööd ja avastagem neid.
On paslik mainida, et siin ridades väljendan ma ainult isiklikke kogemusi ja mõtteterasid, mis pärinevad minu elust ning tegemistest. Mõtteid ja tõekspidamisi, mis mind on elus edasi viinud ja positiivselt teeninud. Leia sinagi selles oma nurgakivi, mis Sind hästi teeniks ja alt ei veaks.
Jõudu ja julget mõttelendu, segaseid emotsioone ja häid tundeid!
Kaanefoto autor / Cover photo credit: Sephiroth Art
