Möödunud on omajagu aega
Ja ongi käes. See kõik jätkub sealt, kus kord pooleli jäi. 39 päeva pärast lendan taas Egiptusesse, et jätkata püüdlemist No Limits vabasukeldumise Eesti rekordi suunas. Sellel korral on palju asju teisiti, mis tekitavad eriti elevust ning head pinget. Siin postituses ma sellest veel juttu ei tee, ent kindlasti tuleb selle kõige põneva kohta eraldi postitus ja uudis.
Minu esmane püüdlus rekordisooritust teostada pidi teoks saama möödunud kevadel, aprillis. Paraku jäin ülemaailmse epideemia tõttu sellest kõigest ilma. Nii jäigi ära minu kevadine treeninglaager ja rekordiüritus. Veel enam – see lõi sassi kõik mu plaanid, pikendades treeningperioodi, milleks olin kõik need aastad mentaalselt ette valmistunud ja ennast nö valmis programmeerinud.
Kogu kriisiga kaasnenud segadus mõjus mulle raskelt ja tekitas palju segadust, mis omakorda röövis suurel hulgal motivatsiooni. Peab tõdema, et ma ei ole kunagi varem nii suurt eesmärki jahtinud. Minu jaoks on see esimene kogemus, kus pühendun nii tõsiselt ja planeerin kogu teekonda mitu aastat ette. See kõik teeb tundlikuks ja mõjub tugevalt, eriti psühholoogilises aspektis.
Vabasukeldumine on äärmiselt mentaalne ning sügav spordiala, nii füüsilises kui vaimses võtmes. Väga raske on hakkama saada praeguse olukorraga, kui olen aastaid treeninud ühe ainsa eesmärgi nimel ning teadnud täpselt, millal selleni jõuan. Ja siis, äkitselt, lüüakse uks pauguga nina ees kinni. Mentaalselt on see ikka päris kõva pauk, mida seedida. Motivatsiooni mõttes eriti. Seda on raske aktsepteerida. Mis edasi, millal, kuidas?
See on olnud pikk teekond
Kõnealune teekond Eesti kõige sügavama soorituse suunas on kestnud tänaseks peaaegu 4 järjestikust aastat. Minu jaoks on kõige keerulisem olnud mentaalselt vormis püsimine ja motivatsiooni üleval hoidmine. Kui Sa ei tea, kaua Sa vastu pead pidama ja mis on tähtaeg, siis on raske seda tahtejõudu lineaarselt ära jaotada. Tead, et siht on kuskil silme ees, aga kui kaugel ja millal selleni jõuad, seda ei tea. Nii on keeruline, päriselt ka, sest muu elu vajab ka elamist. Elutähtsate ja elementaarsete tegevuste ning kohustuste jaoks peab samuti energiat säilitama ja planeerima. Puhtalt hinge kinnihoidmisest või füüsise treenimisest ära ei ela.
Ja nüüd see kõige suurem point mu jutust – motivatsioon! See ühest küljest seletamatu jõud, ressurss, millega me oma katlaid kütame, et keha ja vaimu ühine püüdlus eesmärgi suunas ära ei kustuks. See muudab kõik veelgi keerulisemaks ja teisest küljest põnevamaks. Kasutan sõna põnev siin selleks, et näidata välja natukenegi optimismi ja realistlikku mõtlemist. On olukordi, mille üle me kontrolli ei oma, ent tagajärgede osas oleme ikka kannatajad. Mis teha, tuleb leppida ja adapteeruda, sest see on ainus, mis teha saame. Või siis loobuda.. aga see ei tule kindlasti kõne alla.
Treeningutest
Täna on olukord nõnda, et teen trenni täpselt nii palju, kui jaksan ja suudan. Sellise spordi ja taseme puhul pole lihtne tippvormi hoida, eriti siis, kui pead selleks vajalikku energiat jagama töökohustuste ning sellega seonduvate vastutuste kõrvalt. Ma ei ole profisportlane ehk mu põhitöö pole sport. Mu põhitöö on see, mida ma hommikust õhtuni kontoris teen. Pärast seda tuleb aeg, mille saan spordile panustada. Teha seda kõike pärast tööd ja alles jäänud energiavarude pealt – see on paganama raske ja vajab palju ohverdusi vabast ajast. Inimene aga ei saa lõputult toimida nii, et seda oma aega ei jäägi alles. Eriti olukorras, kus me ei tea, kauaks me pingutama peame ja millal finišini jõuame.
Ma pean nägema palju vaeva, et kõik oma vajalikud treeningud ära teha, ning mis seal salata, vahel jääb nädalas üks-kaks trenni lihtsalt tegemata. Miks? Sest lihtsalt ei mängi välja, kui peale tööpäeva diivanile magama kukud. Päris lõhki ei saa ennast suruda, sest vabasukeldumise üheks võtmeks on lõõgastumine, ning pinges füüsise ja vaimuga ei tehta ühtegi rekordit. Seetõttu pean olema vähemalt paar nädalat enne treeninglaagrisse lendamist heas vormis, puhanud ja lõõgastunud. Kõike seda selleks, et ellu viia oma elu üks kõige suurem projekt ning unistus – sukelduda esimese eestlasena hinge kinni hoides üle 100 meetri sügavuspiiri.
Läbi seinte
Lõpetuseks nii palju, et siin ei peitu ühtegi imeretsepti. Kõik on raske töö ja vaev. Kannatus ning palju enesekriitikat. Läbi seinte kõndimist ja tuima surumist. Arvan, et kõige suurem töö ongi kõik see, mida teeme mõttetasandil. Näiteks tegelemine olukordadega, kus mõni trenn energiapuuduse tõttu tegemata jääb. See kunst, kuidas endale seda kõike sõbralikult lahti seletada ja neid inimlikke kaotusi aktsepteerida, tekitab suurt peavalu. Vähemalt mulle, sest ma olen väga enesekriitiline isiksus. Aga noh, mis siin ikka, lõppude lõpuks olen ma siiski inimene. Sina oled inimene ja me kõik oleme inimesed. Peame vastu ja jätkame.
Täna on nii ja mul on hea meel, et ma saan jätkata, mille nimel vaeva olen näinud. Let’s go!