Sissejuhatus
Kujuta ette, et oled võimeline vee all viibima minuteid, ilma, et tunneksid vajadust hingata. See vaikus, võimalus sulanduda üheks veealuse maailmaga, on miski, mis on rahustav ja samal ajal meeliülendav. Viibida sügaval vee all loob toore tunnetuse meie eksistentsi õhkõrnast piirist. See on keskkond, mis peegeldab meile armutut tagasisidet kõigest, mis meie sees toimub. Seetõttu on see äärmiselt hea keskkond sisemiseks kasvuks.
Spordiala, kus sukeldutakse hinge kinni hoides võimalikult sügavale või kaugele, kannab nimetust vabasukeldumine. Nii nagu vabaronimisel ei kasuta ronija ühtegi julgestust, mis teda kukkumisel päästaks, on sarnaselt ka vabasukeldumisel. Vee all viibitakse ilma hapnikuballooni ja hingamist võimaldava varustuseta. Ainult üks hingetõmme.
Kogu sooritus tugineb üksnes ainult sportlase mentaalse ja füüsilise poole sümbioossele koostööle. See on spordiala, kus adrenaliin täidab tavapärastest hüvedest vastupidist rolli ja selle asemel, et meie kehale eeliseid luua, saboteerib meie võimalusi ellu jäämiseks. Rahulik meel ja võimekus sügavalt lõdvestuda on see, mis meil kaua vee all viibida võimaldab.
Hinge kinni hoidmine kipub paljudel meist olema esialgu väga kurnav ning ebamugav tegevus. Õnneks on seda kõike võimalik arendada. Spetsiaalse treeningu abil võib see olla väga meeliavardav kogemus, mis muudab meie vaateid inimkeha piiridest ja võimetest. Vabasukeldumine on sügavalt mentaalne ala, mis teeb selle õppimise väga rikastavaks teekonnaks. Selle arengu jooksul õpime oma keha ja psüühikat tundma sügavamalt kui paljude teiste spordialade puhul. See on rännak meie sisemusse, kus ükski mõte ei jää millegi varju peitu, vaid peegeldub otseselt meie enesetundes ja soorituste tulemustes.
Vabasukeldumise anatoomia
Sarnaselt delfiinidele on meil samuti võimekus vee all paremini hakkama saada ja selles küllaltki vaenulikus keskkonnas paremini ellu jääda. Seda instinkti, mis meil seda võimaldab, nimetatakse sukeldumisrefleksiks. Enamasti kutsub kõnealuse refleksi esile meie näo piirkonna kokkupuude veega. Siinkohal seletangi natukene spetsiifilisemalt ning toon esile kõige olulisemad nähtused, mis meie kehas hinge kinni hoidmise ajal toimuvad.
Selleks, et keha tuleks toime hapniku säästmisega ja sügavusse sukeldumisel rõhust tingitud muutustega, on sukeldumisrefleksil väga kriitiline roll. Üheks tähtsaimaks füsioloogiliseks nähtuseks on bradükardia, mis on südame löökide aeglustumine. Vastavalt erinevatele muutustele meie kardiovaskulaarses süsteemis, aktiveerub parasümpaatiline närvisüsteem, mis omakorda kutsub esile südame aeglustumise. Bradükardia kutsub enamasti esile näo kokkupuutumine veega ja/või tavalisest kõrgem CO2 tase meie kopsudes ja veres.
Bradycardia ehk bradükardia on meditsiiniline väljend füsioloogilisele muutusele, mis kutsub esile südame löögisageduse aeglustumise allapoole 60 lööki / minutis piiri.
Teiseks nähtuseks on perifeerne vasokonstriktsioon ehk jäsemete vereringluse piiramine. See refleks kutsub esile muutused, mille eesmärk on piirata verevarustust kätesse ja jalgadesse, kutsudes esile veresoonte ahenemise kõnealustes piirkondades. Selle eesmärk on suunata hapnikurohke veri elutähtsatesse organitesse, nagu näiteks südamesse ja ajusse. Nii on kehal suurem võimekus ja rohkem aega tulla toime tingimustes, kus hapnikuvarustus on piiratud või olematu. Perifeerse vasokonstriktsiooni puhul täidab jäsemetest kehasse suunduv verevool kahte rolli – elutähtsate organite varustamine hapnikurohke verega ja rõhust tuleneva kopsumahu kaotuse kompenseerimist.
Perifeerne vasokonstriktsioon on seotud veel ühe väga kriitilise instinktiga, millel on vaid üks roll – kompenseerida meie kopsude õhuruumi kadu, mis tingitud rõhust tulenevatest muutustest. Kui me sukeldume sügavusse, on juba 10 meetri peal meie kopsudes olevast õhuruumist alles vaid 1/2 ehk pool. Mida sügavamale me sukeldume, seda suurem on see kadu, näiteks 40 meetri sügavusel on rõhk nii tugev, et meie kopsumahust on alles vaid 1/5 ehk 20%. Selleks, et rõhk meie rindkere sisse ei suruks, aktiveerub blood shift.
Blood shift on nähtus, kus kopsudes paiknevad allveoolid paisuvad ja täituvad üleliigse verega, kompenseerides rõhust tulenevat kopsude õhuruumi kadu. Nii täitub meie rinnakorvi ja kopsude vaheline ruumala verega, mis kaitseb meid selle eest, et rõhk meie rindkere sisse ei suruks. Olgu mainitud, et kõnealuse funktsiooni toimimine on väga palju seotud meie diafragma ja rindkere üldise elastsuse ja painduvusega. Halvimal juhul võib sellistes tingimustes tekkida näiteks barotrauma, mis puhul veri siseneb kopsude sisemistesse õõnsustesse ja õhuruumi.
Järgmine nähtus, mis meil kauem hinge kinni aitab hoida, tulenb põrna kokkutõmbumisest. Järjestikuste soorituste järgselt hakkab põrn kokku tõmbuma, mistõttu eraldub verre rohkem punaseid vereliblesid. Need omakorda tõstavad meie vere võimekust kanda rohkem hapniku ja seetõttu võimaldab meil kauem hinge kinni hoida ja pikemalt vee all viibida. Eelnimetatud efekti aktiveerimine eeldab siiski kehale märku andmist, ehk hakkab tavaliselt tööle siis, kui oleme juba paar korda hinge kinni hoidnud.
Kõik eelnimetatud on see, mis aitab meil vee all kauem vastu pidada ja füüsikat trotsides läbi suureneva rõhuühiku sügavamale jõuda. Meie keha on imeliselt tark tervik, mis peidab endas äärmiselt intelligentseid funktsioone ja reflekse. Kõike selleks, et meid ka kõige keerulistemas tingimustes elus hoida. Vabasukeldumisega tegeledes oleme priviligeeritud neid võimeid ja instinkte oma kehal avastama ja täheldama. See on tohutult avardav teekond iseendasse, mis pakub sügavat rahulolu ja naudingut.
Vabasukeldumine kui spordiala
Vabasukeldumise spordialana võib jaotada põhimõtteliselt kaheks: sukeldumine basseinis, ujudes võimalikult pika vahemaa, või sukeldumine sügavuses, võimalikult sügavale. Mõlemil juhul tehes seda hinge kinni hoides.
Võrreldes sügavusega on basseini distsipliinide treenimiseks mõnevõrra erinevad meetodid ja tavad. Näiteks CO2 treening ehk meie keha süsihappegaasi tolerantsi vastupanu võime treenimine. Sügavuse puhul aitab süsihappegaasiga paremini toime tulla suurenev rõhuühik, mis aga basseinis treenides puudub. Samas on sügavuse treenimisel üks väga oluline oskus keskkõrva tasakaalustamine, milleta suureneva rõhuühikuga sügavusse sukeldumiseks rinda pista ei saa. Basseinis vee all pikkuseid ujudes jällegi vajadust tasakaalustamiseks pole.
Vabasukeldumine on spordiala kus sukeldutakse võimalikult sügavale või võimalikult kaugele, samal ajal hinge kinni hoides, kasutamata hingamiseks vajalike aparaate või lisavarustust.
Kõrge CO2 tase kehas ja selle madal vastupanu võime on üks esimesi tegureid, mis meile hinge kinni hoidmises piirid tõmbab. Ühtlasi on CO2 ka see, mis meie hingamist reguleerib. Teisisõnu kui Sa proovid hinge kinni hoida ja mingil hetkel tunned, et kurgus-kõhus imelik hakkab ning hingama ajab, on tegemist üle keskmise kogunenud CO2-ga meie kopsudes, millega keha harjunud ei ole ja mille taset väljahingamise näol keha tasakaalustada püüab.
Õnneks on see kõik treenitav ja nii saab ka hinge kinni hoidmist ajapikku arendada. Paraku pole see ainus määrav tegur, mis meie soorituse pikkust määrab ning paralleelselt sellega tuleb tegeleda lisaks füüsilise vormiga ja mentaalse poolega. Viimane on see kõige olulisem, mis eneseületuste puhul väga suurt rolli mängima hakkab. Võime keskenduda
Minu tegemised
Alustasin aktiivselt vabasukeldumisega tegelemist 2014 aastal, kuigi avastasin selle juba mõni aeg varem. Esialgu arendasin ennast omal käel basseinis treenides, internetist infot hankides ning seda järele proovides. Seejärel viis elu mind kokku mu tänase treeneriga, kellega küll tol ajal kokkupuude oli minimaalne. Siiski tol ajal oli just tema sukeldumiskeskus see, kus sai alguse minu tõsisem tutvus vabasukeldumisega.
Seejärel sain tuttavaks teiste eestlastest vabasukeldujatega. Koos sai mindud Saadjärve äärde, kus sain oma esimesed pimedad 20 meetrit sügavust. Tegelikult kui täpne olla, oli see number 19.8 meetrit. Nii see vaikselt edasi veeres ning lõviosa vabasukeldumisele eraldatud ajast mööduski hinge kinni hoides ja erinevaid harjutusi tehes, keha avastades. Huvi selle spordiala vastu ainult kasvas ning soov areneda suurenes.
2014. aasta sügisel otsustasin vabasukeldumisesse põhjalikumalt süveneda ning otsustasin, et võtan ette kahe nädalase SSI sertifikaatide kursuse. Selle kahe järjestikuse taseme omandamise vältel sain omale SSI Level 2 taseme. Tol ajal oli mu parim saavutus sügavuses 30 meetrit, seda nii lestadega sukeldudes (CWT) kui mööda nööri tõmmates (FIM). Mõne aja möödudes jäi minu side vabasukeldumisega katki, põhiliselt tänu motokrossi harrastamisele.
Aastaid hiljem kui erinevate põhjuste ja vigastuste kokkulangevuse tõttu motokrossiga lõpparve tegin, hakkas mulle vabasukeldumine taas huvi pakkuma. Mis seal salata, mul oli selle spordialaga koguaeg olnud üks suur unistus, mis mõlkus mõtetes juba algusest peale, siis kui vabasukeldumise avastasin. Otsustasin, et seekord võtan oma unistuse eesmärgiks ja koostan plaani, mis mind selleni viiks. See oli ainuõige otsus, mis tõi kaasa tohutu sisemise kasvu ja sportliku arengu.
2017. aasta suvel tegin otsuse alustada sealt, kus kord pooleli jäi ning alustasin uuesti vabasukeldumisega tegelemist. Tol korral viis see teekond mind Dahabi, kus aastaringselt võib näha üle maailma väga kuulsaid sportlasi. See oli hea hüppelaud, mis inspireeris ja motiveeris mind palju. Unistus oli jõuda Eesti vabasukeldumise tippu. Tagantjärele mõeldes nõudis see mõte aastaid seedimist, enne kui sellest kinni julgesin haarata.
Tänaseks olen eesmärgipõhiselt treeninud kaks aastat. Selle aja jooksul olen igal kevadel ja sügisel viibinud Egiptuses, kus panen oma ettevalmistused proovile ja õpin treeneriga koos uusi sügavusi . Selleks, et saada sügavaks sukeldujaks, on välismaal treenimine hädavajalik kui mitte möödapääsmatu. Eesti tingimustes kõrgele tasemele ja sügavaks sukeldujaks areneda on pigem väga keeruline. Seda põhiliselt meie geograafilise asukoha ja sukeldumistingimuste tõttu.
Eesmärgid
Minu eesmärk on olnud aastaid saada esimeseks eestlaseks, kes sukeldub ja ületab hinge kinni hoides 100 meetri sügavuse piiri. Olen selle eesmärgi nimel järjepidevalt vaeva näinud ja treeninud alates 2017 aastast, samuti otsinud üles maailmatasemel treenerid ning loonud tugeva meeskonna ja sponsorite näol seljataguse, kes mind sellel teekonnal toetanud ning edasi liikuda on aidanud.
2020 aastal, 1. detsembril kell 13:04 viisin ellu oma pikaaegse unistuse – sooritasin ametliku Eesti rekordi No Limits distsipliinis, sukeldudes ühe hingetõmbega 101 meetri sügavusele.
Instruktor
Alates 2021. aastast olen ametlikult litsentseeritud vabasukeldumise instruktor, olles läbinud intensiivse kahenädalase instruktoriõppe PSS koolkonnas.
Saavutused
Sügavus: 101 meetrit (No Limits, ametlik Eesti rekord) Eesti sügavaim sooritus, Baltikumi 2. sügavaim sooritus
Kaugus: 91 meetrit (DNF) / 112 meetrit (DYN)
Staatika: 5 minutit 55 sekundit (STA)
*STA: Nägu vees liikumatult hinge kinni hoidmine
*FIM: Kätega mööda nööri tõmmates sügavusse sukeldumine
*DNF: Lestadeta basseinis distantsi ujumine
*DYN: Lestadega või monolestaga basseinis distantsi ujumine
*NLT e. No Limits: Vabasukeldumise üks ekstreemsemaid distsipliine – sügavusse sukeldutakse raskuse abil, kus üles-alla liikumiseks kasutatakse spetsiaalset sledi ehk kelku.
