Mäed kutsuvad
Tänaseks on kohe-kohe möödunud aasta, kui oma esimese mäetipu, Mont Blanci vallutasin. Tol korral toimus see kõik ägedas seltskonnas ja Marko Aasa juhtimisel. See oli väga meeldejääv kogemus. Mäletan hästi, kui saabusin tagasi Eestisse, siis möödusid paljud päevad erinevate mäetippudega seotud videode vaatamisega. Vaimustus oli suur, sest alpinism ja mägede vallutamine on olnud mu suureks unistuseks juba mõningat aega. No ja nii ma neid mäetippe siit-sealt luurasin, otsides järgmist, millega ennast proovile panna.
Kuidagi läks see kõik nii, et ikka ja jälle sattusin ma ühe ja sama mäetipu peale ning vaikselt hakkaski peas tekkima hulljulge mõte seda tippu ronima minna. Nii sündiski kuri plaan lennata ka sellel suvel Alpidesse ning võtta ammune unistus käsile. Teadagi on just suvi see periood, kui käib Alpides kõva mägedes seiklemine ja tippude võtmine. Nii on ka tegelikult mujal, sest üldiselt on suvi mägironimiseks sobivaim hooaeg. Talvel ronitakse ka, ent talvel on tingimused kordades karmimad ning seetõttu käibki enamasti ekspeditsioonide planeerimine ja elluviimine suviti. Kuigi Eesti suvi on tänavu eriti soe ja nauditav, siis otsustasin juba talve lõpus käesoleva suve plaanid ette ära. Ma tahtsin oma 32. sünnipäeva tähistada lumistes Alpides ning teha omale ainulaadne kingitus – ronida Matterhorni tippu.
Matterhornist lähemalt
Matterhorn on mäetipp Sveitši ja Itaalia piiril, mille kõrgus on merepinnast 4478 meetrit. See mägi on tuntud oma terava tipu ja väga järskude nõlvade poolest, mis on ühtlasi ka üks peamisi ohutegureid selle mäe vallutamisel. Esimene tipuvallutus oli 14. juulil 1865, mille raames hukkus seitsmest mägironijast neli. 130 aasta jooksul on mäel hukkunud kokku üle 500 ronija, mis teeb selle üheks kõige surmavamaks mäeks Alpides. Ühtlasi on Matterhornil hukkunud rohkem inimesi, kui Mount Everestil. Olgu nii. Kuid see selleks, sest et ega ma siis sinna end hukkama ei lähe, vaid ikka väljakutset nautima. Patt on oma elu mööda saata ilma enda täielikku potentsiaali pidevalt testimata. Pealegi on see mu ammune unistus, mis peagi reaalsuseks saab.
Kõige sobilikum aeg ronimiseks kulgeb juulist septembrini, sest siis on mägi kuivem ja ohutum. Tipuvallutust planeerides peab jälgima, et ilm oleks stabiilne ja et vihma kätte ei jääks, sest vastasel juhul muutub kivine pinnas väga libedaks, mis teeb ronimise veelgi ohtlikumaks. Matterhorni ronitakse tavaliselt kahestes gruppides ehk 1+1 meeskonnana. Nii on võimalus üksteist kõige järsematel nõlvadel julgestada ja abistada.
Tippu jõudmiseks kulub koos aklimatiseerumise ja ettevalmistustega vähemalt nädal, millest kaks päeva ongi Matterhorni tipupäevadeks mõeldud. Ülejäänud päevad kuluvad aklimatiseerumiseks ning tehniliseks ettevalmistuseks. Põhiline tipupäev kestab ligikaudu 12 tundi, millest suur osa ajast on pidev käte ja jalgadega ronimine. Kuna tippu ronimisel on kiirus väga oluline, siis peab olema füüsiliselt väga heas vormis ning põhjalikult aklimatiseerunud. Aeg mäel on piiratud ning enne pärastlõunat saabuvat ilmastikku ja pilvisust tuleb teravalt mäenõlvalt turvaliselt ja kiirelt tagasi alla jõuda, et mitte loodusjõudude kätte või külmööbimisse jääda.
Plaanin Matterhorni ronida üks-ühele julgestuses koos litsentseeritud mägigiidiga Dave Searle’ga, kes tunneb mäge ja selle marsruute. Matterhorni tipu puhul võlub kõige enam mäe majesteetlik olemus ning väga järsk – ligi 65-kraadine ronimine. On kahtlemata mentaalselt väga suur proovikivi püsida kõik need 12 tundi ronimist ja üles-alla liikumist keskendununa. Kindlasti on tegemist äärmiselt raske ja suure väljakutsega, mida ei tohi alahinnata ning mille ettevalmistus peab olema mitmekesine ja läbimõeldud. Tunnen, et olen vaimselt selleks väljakutseks valmis ning on aeg see suursugune Alpide tipp vallutada.
+Mont Blanc
Nagu näha, siis kõige eelnevaga see projekt ei piirdugi, sest enne Matterhorni püüdlemist on plaanis ronida lisaks veel Mont Blanci tippu. Kui Matterhorni ronimise võtan ette üksi (st. koos mägigiidiga), siis Mont Blanci võtame ette koos Aiviga. Kuidas ma siis nii Alpidesse suundun, kui kõige kõrgem Alpide tipp külastamata jääb? Tegelikult olen sellel aastal Mont Blanci suundumas hoopiski teistel eesmärkidel. Loo püant on siin selles, et ma sain möödunud aastal Mont Blanci reisilt koju naasedes tuttavaks Aiviga ja sealt meie lugu algas. Kuna ajapikku hakkas Aivil minu mägedest räägitud juttudest pea ringi käima, siis otsustas ka tema, et soovib käe valgeks teha ja kõrgete mägedega seonduvat proovida. Mõeldud-tehtud!
Nii saigi otsustatud, et mu esialgu planeeritud Projekt Matterhorn saab väikese täienduse ning enne, kui Matterhorni ronima suundun, teeme Aiviga koos Mont Blanci tipu. Mina võtan selle tipu nüüdseks ette juba teist korda ja sellel korral grupijuhi rollis, mille peamine eesmärk on viia Aivi Alpide kõige kõrgemasse punkti ning seda kõike samal ajal üles filmides. Samal ajal saan sellega Matterhorni eelselt ühe korraliku ettevalmistuse ja aklimatiseerumise vormistatud. Tegelikult on väiksemaid mäetippe ettevalmistuste raames veel ja veel planeeritud, ent nendest rohkem juttu juba siis, kui kohal ja tegutseme. Nii ühildamegi me kaks eesmärki – saada filmile kõik, mis eelmisel aastal mõtetesse keerlema jäi, ning teiseks – korraldada ära Aivi esimene mäetipp.
Nii et minu jaoks saab olema see lausa kolmekordne väljakutse: teha kaks suurt tippu järjest, assisteerida ja olla Aivile giidiks ning kolmandaks kogu filmimisega seonduv, mida teeme õnneks Aiviga koos. Seega kavatseme me teha kõikidest Alpides läbi elatud emotsioonidest ja seiklustest õpetliku videoblogi tüüpi minidokumentaalsarja, mida kõikide huvilistega järelkajastusena jagada. Selleks, et kogu nägemus sellest projektist ellu viia, on selja taha kogutud tugevad koostööpartnerid, kellest igaüks on otsustanud oma panusega sellele väljakutsele õla alla panna. Üksi on sellist projekti väga keeruline teostada ning siin on meeskonnal suur roll.
Filmimisest
Mulle on alati meeldinud oma tegemisi väljendada ja emotsioone jagada. Eelmisel aastal Mont Blanci tipus käies sain aru, et kogu see protsess on filmimist väärt ning seda tuleks tegelikult uuesti teha. Ikka selleks, et kõike kogetut vahetult jäädvustada ja seejärel teiste inimestega jagada. See on seiklus, pingutus ja väljakutse, mis väärib tähelepanu. Kuigi tol ajal ei olnud mul kaasas kõike vajaminevat ning filmimiseks oli samuti käsi vähe, et korralikku lugu saada.
Niisiis, mida oodata? Väike eelroog sellest, mis plaanis on:
- 4-osaline videoblogi formaadis minidokumentaalsari
- Kasutame mitmekülgset varustust filmimiseks (GoPro MAX, droonid, kaamerad jms)
- Filmime ja jäädvustame kõike, mida vähegi läbi elame ja kogeme (oksendamisest-rõõmustamiseni)
- Palju sisu kõige võimsamatest ja ohtlikumatest Alpide tippudest
- Eksklusiivsed POV* kaadrid minu Matterhorni ronimisest (nõrganärvilistele ei soovita!)
- Palju õpetlikku ja harivat mägironimisega seonduvast läbi meie kogemuste
Projekti info
Millal? 30. juuli – 16. august
Meeskond? Kaspar Eevald, Aivi Raja, Dave Searle
Eesmärk? Matterhorn ja Mont Blanc
Projekti ettevalmistus? 6 kuud
Filmimine? Palju filmimist (GoPro, GoPro MAX, Droonid, DSLR-kaamerad)
Projekti toetajad
Suurtoetajad: Reinpaul, Jane Komp, ValgeKlaar
Toetajad: Red Bull Eesti, Pricon OY, Tactical Foodpack, Tesler Grupp, Ivar Maran, Vulframwear
Filmivarustus: PhotoPoint, Droon.ee
