Valmistumine Põhja-Ameerika kõige kõrgemaks tipuks
Kui aasta alguses sai selgeks, et osalen Denali ekspeditsioonil, võtsin vastu otsuse ja lubaduse, et panustan oma keha ja füüsise ettevalmistuseks maksimumi. Teatavasti on Denali ekspeditsioon üks raskemate seast, mis mäetippude vallutamiseks maailmas ette võetakse. Ka vaimselt tegin siinkohal suure eeltöö ning tutvusin mitmete alpinistide videopäevikute, arvamuste ja blogidega. Selgus, et nii mõnigi, kes oli Everestil käinud, tunnistas Denalit oma tingimuste ja logistika tõttu keerukamaks, kui maailmatipp ise.
Mõistsin, et siin allahindlusi endale ei võimalda ning annan endast kõik, et saaksin olla eesootavaks pingutuseks maksimaalselt valmis. Teisisõnu – tegin praktiliselt kõik, mis minu teha oli.Läbi aastate olen saanud tuttavaks paljude pädevate inimestega, sh oma freedivingu treeneritega, kes on treeninud maailmatippe. Teadsin, et spordis peitub suurenisti edu võti teadlikus ning hästi planeeritud treeningutes.
Nii saigi enda kõrvale valitud maailmatasemel spetsialist – Irina Zelenkova, kellega pidevas ja tihedas koostöös sai välja töötatud põhjalik ning tugev treeningplaan. Irina on muide käinud ise Denalil, Everestil, treeninud maailmatasemel triatleete, alpiniste ning muuseas andnud välja palju-palju teadustöid, mis spordi ja füsioloogiaga seotud. Ta on olnud Kamazi Dakari tiimi spordiarst, näiteks ka TOP15 maailma naisujuja seas. Nagu näha siis teen oma valikud kindlatel alustel ning Irina kaasamine minu eesmärkidesse on olnud väga põhjendatud valik.
Alustasime koormustestist, millest liikusime edasi treeningplaani koostamiseni. Tihedalt suheldes töötasime välja mulle 12-nädalase tugeva treeningplaani. Pühenduda tuli palju, sest selle perioodi vältel treenisin ma iga nädal kokku 6 päeva, millest kaks nädalat olid leebemad ning 5 päevase kavaga. Kokku kulutasin aega oma treeningutele sellel perioodil 50 päeva ning 55 treeningtundi. Treeningud olid ära jaotatud vastavalt vajadustele. Väga suur osa oli treeningutest sisaldas tõususid ja jooksmist. Lisaks palju kerelihaste tugevdamist ja jõutreeninguid, kergematel taastumisnädalatel ujumist ning venitusi.
Mõtlema pidi kõigele, sest suur osa ekspeditsioonist pidin seljas kandma 25+ kg seljakotti ning järgi vedama kelku, millel oli varustus kogukaaluga ca. 35+ kg. Tagantjärgi pean tunnistama, et minu jaoks ei seisnenud väljakutse treeningmahu täitmises, vaid eelkõige kõikidele treeningutele kohale ilmumine ja tööga paralleelselt pühendumine. See oli minu jaoks suur väljakutse ning pani tugeva surve alla, et kas ja kuidas sellega hakkama saan. Täna saan öelda, et päris hästi õnnestus.
Paslik on mainida, et viimased 2,5 treeningute nädalat jäi korduvalt haigeks, sest stress tegi oma töö. Teatavasti kaotasin viimastel nädalatel oma isa ning see lõi niigi surve all ja töö kõrvalt treenimise täiesti sassi. Immuunsus sai tugeva hoobi ning treeningplaani lõpp ei läinud päris nii, nagu oleksin soovinud. Probleemide ilmnedes langetasime viimastel nädalatel koheselt treeningkoormust, võtsin rohkem aega taastumiseks ning tegelesime toonuse hoidmise ja immuunsuse taastamisega.
Hoolimata tagasilöögist ja läbielamistest olen tänaseks veendunud, et olin Denali ekspeditsiooni vältel väga tugevas ja heas vormis ning ei tundnud kordagi, et ei jaksa ning millestki puudu jääb. Arvan, et olin enda tippvormis ning huvitav on mõelda, kuidas oleks enesetunne olnud, kui kogu treeningplaan oleks plaanipäraselt ning ilma tagasilöökideta sujunud. Üldiselt oli keha ja füüsilise vormi tagasiside hea pidepunkt tulevikuplaanide planeerimise osas, sest nüüd on üks kindel – edaspidi valmistun veelgi tugevamalt ja tean, et kõik mida olen planeerinud, on õige tiimiga ja enese vastu ausa suhtumisega alati võimalik.
Thank you Irina for the months spent together towards my big goal! It’s an incredible milestone and an achievement that we achieved together. Let’s continue this duo!